Järvani vastulause: Lõhmus asendas pensionifondide arutelu palaganiga
Käesolev esmaspäev oli võrdlemisi rahulikult alanud, kuni avastasin, et Rain Lõhmus on mind oma Delfi Ärilehele antud intervjuus nimetanud finantsvaldkonna Rasputiniks, kes levitab hullumeelseid ideid.
Süvenedes selgus, et kõige hullumeelsemaks ideeks olevat see, et pensionifondide tootluse prognoosi aluseks olen kasutanud võlakirjade tootlust. Täpselt sama hullumeelset põhimõtet on kasutanud ka Euroopa Komisjon ning rahandusministeerium enda pensioniprognooside tegemisel – paraku ei ole tegemist minu originaalideega.
Probleem on sügavamal kui aktsiate ja fondide tootluse samastamine, mis Lõhmuses vapustust tekitas. Probleem seisneb selles, et fondide tootlus jääb pikemas perspektiivis alati alla majanduskasvule. Arvutused, kuidas jõuan ministeeriumi ja Euroopa Komisjoni allikatele tuginedes sellisele järeldusele, on avaldatud pikemat aega veebilehel riigitulu.ee. Nii pangandussektoris, mida esindab Lõhmus, kui ka muudes kogumispensioni olemasolust isiklikult sõltuvates huvigruppides on selline järeldus tekitanud mõistagi pahameelt. Mitte keegi ei ole aga suutnud argumenteeritult minu arvutuskäike ümber lükata.
Lõhmus väitis oma intervjuus samuti, et „Jutt meie pensionifondide halbusest ei kõlba kuhugi.“ Samas avalduvad II pensionisamba puudused ühtmoodi nii praktikas kui ka teoorias. OECD raport, mis andis Eesti pensionifondidele hävitava hinnangu, ei ole minu ega mõne vandenõuteoreetiku väljamõeldis. See on ülemaailmse organisatsiooni kõrgetasemeline analüüs – igakülgselt objektiivne kõrvalpilk meie pensioniturule praktilisest vaatenurgast. Rahandusministeeriumi ja Euroopa Komisjoni majandusprognoosidele rajatud arvutused annavad ka teoreetilises plaanis ohtralt põhjust kogumispensioni mõistikkuses kahelda. On päris piinlik, et argumentide puudumisel ei jää lugupeetud pankuril muud üle, kui nimetada oponente rasputiniteks, kommunistideks või neandertaallasteks – see on intelligentse diskussiooni lõpp. Mõistlikku arutelu asendab meelelahutajalik palagan.
Alati on keegi teine süüdi – seekord süüdistab Lõhmus riiki jäikades reeglites. Samas ei olnud üle dekaadi pankade poolt nurinat kuulda. Ei saa panka süüdistada, et pensionikoguja huvidest on olulisemal kohal enda kasum – puhas äriloogika. Pensionisüsteemi puudusi ei korva regulatsiooni kosmeetilised parandused, nagu muudatused tasumäärade või aktsiate-võlakirjade proportsiooni osas. Mõistagi on Lõhmusel mugav süüdistada fondide madalas tootlikkuses regulatsioone: “Nad kehtestavad piiravad reeglid ja ootavad siis imelist asja”. Siinkohal jätab ta targu märkimata, et reegleid muudeti karmimaks pärast seda, kui 2008. aastal suutsid pensionifondid veerandi oma väärtusest kaotada.
Järjekordse banaalse väitena teatab Lõhmus, et II samba vabatahtlikuks tegemine ehk riikliku sunni vähendamine on kommunistlik teguviis. Riigi sekkumist isiku õigusesse oma vara iseseisvalt majandada ei saa siinkohal õigustada. Vabatahtliku kogumispensioni ehk III samba fondid on kõigile vabalt kättesaadavad ja täpselt sama head võrreldes II samba fondidega.
Miks peab riik sundima tarbima turul vabalt saadaval olevat teenust? Seisukoht, et rahvas on rumal ja riigipead teavad paremini, mis teenuseid nad tarbima peaks, kuulub aga tõesti plaanimajanduse alustalade juurde.
Olen valmis Rain Lõhmusele isiklikult veelkord lahti seletama, kuidas II pensionisamba tõttu inimesed oma rahast ilma jäävad.
Mõistan aga inimlikult tema soovimatust selle küsimuse süvaanalüüsiga kaasa tulla. II sammas on LHV, nagu ka teiste fondivalitsejate, igapäevane leib.
Kogumispensioni kriitikute naeruvääristamine pole kantud millestki muust kui Lõhmuse isiklikust huvist säilitada talle tulus plaanimajanduse ilming ja hirmust, et kogumispensioni muutumisel vabatahtlikuks, tuleb pensionifondidel hakata konkureerima teiste investeerimisvõimalustega.
