JONATHAN COMPTON: Ootamatult Rosnefti aktsionäriks
Rosneft on edukalt börsile viidud ning hulk lugejaid on enese teadmata saanud või saab peagi selle hiigelsuure Vene kompanii aktsionäriks. Enese teadmata sellepärast, et Rosneft lülitatakse oma suuruse tõttu kohe mitmetesse börsiindeksitesse. Indeksitesse lülitamine omakorda tähendab, et Rosnefti aktsiatest saab automaatselt “hea” investeering, mida fondid ostavad – säärane on tänapäeval fondijuhtimise kreedo.
Investorid, kelle mälu on pikem kui haugil, mõtlevad võib-olla praegu, et mõne aasta eest nad juba ostsid Rosnefti aktsiaid ja tahavad teada, miks peaksid nad neid nüüd teist korda ostma, pealegi kõrgema hinnaga.
Võtmerisk on puudu
Tõepoolest, Rosneft pole palju enamat kui Jukos. Oma praegusel kujul on Rosneft eksisteerinud vaevalt aasta. Rosneft sai oma põhilise vara, Juganskneftegazi, oksjoni kaudu, mille Vene valitsus korraldas 2004. aasta detsembris. Mäletatavasti oli oksjon Vene maksuameti tegevuse tulemus – ootamatult otsustas maksuamet, et Jukos on riigile võlgu 28 miljardit dollarit makse.
Taoline arve tuli Jukose juhtidele pisut ootamatult, sest kõigest kahe aasta eest olid Vene valitsuse juhtivad apparatšikud oma rahvusvahelistes esinemistes kiitnud Jukose vooruslikkust.
Putini õigustuseks võib öelda, et Hodorkovski (ja teised röövelparunid) kujutasid endast ohtu, luues “riike riigis”, mida ükski valitsus lubada ei saa. Ent Jukose hävitamisel oli parimal juhul vaid väga nõrk õiguslik alus. Jukose välisaktsionärid, kes olid aktsiaid haaranud kui võimalust, mis saabub üks kord elus, vaatasid toimuvat õudusega – Vene valitsus röövis neilt 99,6 protsenti Jukose väärtusest.
Seepärast tundsid isegi investeerimispankurid (kelle tasu Rosnefti börsile viimise korraldamise eest küündis 250 miljoni dollari kanti, mis on rohkem kui mõne väikese Aafrika riigi SKP) kohustust lülitada aktsiamüügi prospekti ülipikk riskide loetelu. Vist pikim, mida kunagi näinud olen.
Tung kirjutada
Aga ikkagi tunnen ma tungi kirjutada finantsinspektsioonile, et võtmerisk on nimekirjast puudu, nimelt: “President ja tema kaastöötajad on mõnikord ilma eelneva hoiatuseta kaasa aidanud ettevõtte varade ülekantimisele ühe grupi käest teise kätte. See võib praeguse presidendi langemise või errumineku korral korduda samamoodi nagu eelmise võimuvahetuse ajal.”
Ütlesin eespool, et hulk lugejaid saab Rosnefti aktsionäriks iseenese teadmata. Paljud hakkasid aktsionäriks ka teadlikult. Emissiooni maht – umbes 80 miljardit dollarit – vallandas “suur = kindel” reaktsiooni, lisaks erutasid meeli hiigelsuured naftareservid, mis on bilansis arvel hinnaga 7 dollarit barrel, ja “ähvardav globaalne energiapuudujääk”. Igaüks oskab lahutada nafta praegusest turuhinnast 70 dollarist 7 dollarit ja nimetada 63 dollarit barreli kohta Rosnefti “avamata väärtuseks”.
Ent need emotsioonid põhinevad mitmel täitmata eeldusel: et Vene kohalik ja maailmaturuhind on võrdne (ei ole), et Vene naftareservide hinnangud on täpsemad kui Shell’il (Shelli juhid teatasid 2004. aastal ootamatult, et firma tõestatud naftareservid on tegelikult 20% väiksemad kui varem öeldud – toim), et naftajuhtmed ei leki pidevalt (nad lekivad). Need ignoreerivad ka fakti, et naftapuurimine Venemaal võib olla väga kallis, transport veelgi hullem ning varastamine muljetavaldav. Kriitiline on ka eeldus, et naftahind jääb praegusele kõrgele tasemele, hoolimata sellest, et 2006. aastal on maailmas toodang ületanud tarbimist. Arvestada võiks sedagi, et aktsiamüügiga saadud 11,4 miljardist dollarist läks 8,5 miljardit Vene valitsusele ning suure võlakoormusega Rosnefti bilanssi tugevdas emissioon vähe.1
