Septembris lubas valitsus suure suuga, et õpetajate palk tõuseb selle aasta 1. oktoobrist 30 protsendi võrra. Raha pole pedagoogid siiani saanud, lubajad räägivad aasta lõpust. Ilusa loosungi all välja hõigatud palgatõus ei suurendanud tegelikkuses õpetajate aasta sissetulekut.

Riigi Kooliamet sai sellel aastal, nagu kahel varasemalgi, õpetajatele palga maksmiseks rohkem raha kui tegelikkuses kulutati. Kooliameti kahe eelneva aasta eelarve ülejäägid maksti pedagoogidele jõulupreemiaks. Sellel aastal jaotati sama raha aga kolme kuu peale laiali ning öeldi, et õpetajate palk tõusis. Sisuliselt tähendab see, et õpetajad oleksid selle raha saanud nii või teisiti.

Kui keegi tinglikust palgatõusust kasu sai, siis oli see vaid valitsus, kes riputas enda hüvanguks õpetajate jõulupreemiale külge sildi "palgatõus". Võib küll väita, et võib-olla poleks kooliamet seekord õpetajatele jõulupreemiat maksnud ja siis oleks see raha läinud kulutamata summana tagasi riigi eelarvesse. Kuid seda, et üks riigiamet jätaks eelarvest ülejäänud raha aasta lõpus kasutamata, ei ole vabariigi taasloomisest alates veel kordagi juhtunud.

Palgatõusu lubati kõikidele pedagoogidele. Tegelikult jääb see aga saamata enamikul lasteaedade ja huvikoolide õpetajatel ning kasvatajatel. Kuna lasteaedade ja huvikoolide õpetajaid-kasvatajaid finantseerivad kohalikud omavalitsused oma eelarvest ning et riik omavalitsuste tulude baasi sellel aastal ei suurendanud, siis jäi omavalitsuste otsustada, kas tõsta palka või mitte. Enamik neist ei pidanud palgatõusu võimalikuks.

Lisaks haridustöötajatele on valitsust streigiga ähvardanud ka kultuuri- ja teadustöötajad. Kui käesoleva aasta kevad-suvel võrreldi töötasusid, siis selgus, et kõige suurem on Riigikogu liikmete keskmine palk - alla 12 000 krooni, järgnes pangandus 4848, energeetika 3503, transport 3022, riigivalitsemine 2767 jne. Haridustöötajate keskmine palk ulatus veidi üle 2000, kultuuritöötajatel alla 2000 krooni. Tulemused on näha - koolides napib õpetajaid ja lasteaedades kasvatajaid. Näitlejast saab reklaamiagent, füüsikaõpetajast taksojuht ja kasvataja läheb koduabiliseks. Eesti Päevalehel on põhjust küsida, kes ja kuidas õpetab meie lapsi tulevikus?

Peaminister Tiit Vähi kirjutas Eesti inimarengu aruandes 1995: Eesti valitsus näeb tõsist ohtu selles, et sotsiaal- ja kultuurisfääri tagasiminek võib viia inimarengu näitajad oluliselt alla ja pikemas perspektiivis "lüüa jalad alt ära" ka Eesti arengu põhitugedel - haridusel ja kultuuril. Vassimine ja populism toovad kriisi vaid lähemale.