Juhid teenivad alluvatest kümme korda rohkem
Sest USAs teenivad kõige suuremate firmade bossid vabrikutöölisest üle 300 korra rohkem. Seda kirjutab mõjukas nädalakiri BusinessWeek.
Kuid Neivelt saab "vaid" sada tuhat krooni kuus.
Ühispanga president Ain Hanschmidt teenib 65 000 krooni kuus.
Arvestades Eesti keskmist kuupalka (4300 krooni), on need väga kõvad summad. Kõrvutame finantssektori keskmisega 10 100 krooni kuus, pole ka viga.
Ent kui võrdleme näiteks Eesti Raudtee juhataja Parbo Juchnewitschi (50 000 krooni kuus) ja teiste samal tasemel tippjuhtide palku tavalise, kasumiga töötava väikefirma omaniku sissetulekutega, muutub pilt märgatavalt segasemaks.
Sest tüüpiline firmaomanik elab oma ettevõtte kulul. Ehitab firma kulu ja kirjadega endale kalli maja. Vormistab perega Lõunamere saartel puhkamise komandeeringuks. Ostab kaupa omahinnaga.
Need on hüved, mida suurettevõtte, eriti veel börsifirma juht endale lubada ei saa.
Võrdlus ärieliidiga ei kanna aga üldse välja. Kui Jüri Mõis sai 1998. aastal Hansapanga juhatuse esimehena palka 100 000 krooni kuus, siis naftaärimees Endel Siff teenis sama summa vähem kui poole päevaga. Ta võttis eelmisel aastal ühest oma valdusfirmast 77 miljonit krooni dividende.
Personaliotsingufirma Fontes juht Tõnis Arro teatas sügisel Pärnu juhtimiskonverentsil, et Eesti firmajuht teenib töölisest ligikaudu kümme korda rohkem.
"Teil, eestlastel, on vedanud," ütles seepeale kohalviibinud majandusgurudest kõige kuulsam, pikka aega naftafirma Royal Dutch Shell juhatusse kuulunud Arie de Geus. Tema kodus Inglismaal on käärid juhi ja tööliste palga vahel 20kordsed.
Seega teenib Eesti tööline Lääne kolleegidest suhteliselt paremini. Juhid vastupidi nadimalt.
Erinevalt ärilist läbipaistvust armastavast Ameerikast ei tea aga me täpselt, kui palju siinsed firmajuhid palka saavad. Kui vaadata Ariko Reservi jaanuari pakkumisi, siis seal meelitasid ettevõtted juhte tööle palgaga
20 000 - 45 000 krooni kuus.
Tasuta juhataja ja palgaline peadirektor
Konkreetsete palganumbrite otsimisel tekivad aga tõrked. Võtame näiteks lugupeetud börsifima Saku Õlletehase. Tema hiljuti valminud aastaaruanne ütleb, et "juhatuse liikmed juhatuses osalemise eest tasu ei saanud".
Kuid te ei usu ju, et juhatuse esimees Cardo Remmel kamandab õlletehast tasuta, lihtsalt oma lõbust?
Kiire kõne Saku tehase infojuhile tõestab, et Remmel on ametis ka peadirektorina.
See toob vaid segadust juurde. Milleks töötab Remmel juhatuse esimehe ehk juhatajate juhina ja samal ajal veel peadirektori ehk peamise juhatajana? Mis on nende kahe ameti vahe? Missuguseid otsuseid teeb Remmel tasuta ja missuguseid palga eest?
Kuid need pärimised taanduvad norimisele. On ilmselge, et juhatuse esimees on ametis ühe lepingu, peadirektor (mis sest, et sama mees) aga teise lepingu alusel. See teine on tööleping, mis kaitseb eelkõige töövõtjat.
Tavaliselt ei sõlmi firma nõukogu juhatuse esimehega mitte töölepingu, vaid teenistuslepingu. Seal panevad pooled paika, mida nad üksteiselt ootavad, millal peab trahvi või hüvitust maksma ja kui suured need summad on. Nõukogu võib juhi päevapealt lahti lasta. Ükskõik, mis põhjusel. Ka selle eest, et nägu ei meeldi. Nii läks eelmisel kevadel riigile kuuluva Tallinna Sadama juhataja Enn Sarapiga, kui ametisse asus uus teede- ja sideminister Toivo Jürgenson.
Töölepingu puhul on vallandamine hulga keerukam.
Just töölepingu ja segase põhikirja koosmõjul saab Eesti Televisiooni peadirektor Toomas Lepp isegi pärast mitmekordset vallandamist ametis püsida. Kuigi iga mõistlik juht teab, et omanikuga sõda pidada on mõttetu. Juht töötab omaniku heaks, mitte vastupidi.
Lepa aktsiad tööturul on selle tüli tõttu kõvasti langenud.
Seadused jätavad avalikustamise lahtiseks
Mis puutub aga firmajuhtide tasude avalikustamisse, siis siin valitseb segane seis. Raamatupidamisseadus ja äriseadustik justkui nõuavad seda. Palgaseadus ütleb aga, et palk on töötaja ja tööandja vaheline asi ning teistel ei ole õigust sinna oma nina toppida.
Eesti raamatupidamise toimkonna esinaine Rita Illison märkis aga eelmisel nädalal seda vastuolu tutvustades, et erinevalt Eestist nõuab Euroopa Liit tippjuhtide palkade avalikustamist.
Eesti on teadupärast teel Euroopasse. Küll siis hakkab ka Remmel aastaaruandes "palka saama".
Sulev VEDLER
