JUHTIMINE & KARJÄÄR, EKSPERDI PILGUGA: Majanduskasvu raugemisele vaatamata rohkem võimalusi tööd leida
Oleme nüüd üks osa Euroopa Liidu majandus- ja viisaruumist – kõigi võimaluste, partnerite ja konkurentidega. Eeldada võib, et turule ilmuvad mõnedki uued Läti ja Leedu ettevõtted (jae- ja hulgikaubanduse, telekommunikatsiooni- ning kinnisvarafirmad) ning Skandinaavia ettevõtted jätkavad hoogsat tegevust. Laiendatakse seniseid ja luuakse uusi ettevõtteid.
Eesti turule pürgivad uued välisfirmad üritavad osta osalust edukates kohalikes (ka väike)firmades – kindlustades end nii sissetöötatud turu kui ka vajaliku tööjõuga.
Kinnisvaraarenduses on ajutiselt tempo vähenenud ja ehitusettevõtted keskenduvad enam kvaliteetobjektidele. Samal ajal loob see tingimused tööjõu eri tegevusvaldkondade vahel ümber struktureerimiseks.
Tootmisettevõtete kvalifitseeritud tööjõu puudus on märgatavalt suurenenud. Turule on tulnud aga rohkelt inimesi, kes vajavad ümberõpet. Riigiasutused, kelle pädevuses oleks tagada kvalifitseeritud tootmiskaadri väljaõpe põhi- ja keskhariduse baasil, pole siiani suutnud operatiivselt kujundada piisavat huvi, imagot ega ka sobivat tehnoloogilist baasi, et suunata noori, kellest ei saa ärijuhte ega kultuuritöötajaid, õppima vajalikke ameteid.
Samal ajal tegutseb kõrget oskusteavet eeldavatel aladel nagu programmeerimine ja (tehniline) konstrueerimine Eestis ettevõtteid, kes teevad edukalt (allhanke)tööd tellijatele kogu maailmast, kindlustades nii palgataseme, mis vastab kohalikele ootustele ja kinnistab Eestisse vähemalt osa spetsialistide kaadrist.
Paari aasta jooksul on tekkinud hulk pisikesi tööjõuvahendusbüroosid, kes läkitavad ehitustöölisi, meditsiinilist abipersonali, bussijuhte, põllumajandustöölisi jms ametite esindajaid Euroopa Liidu riikidesse, kus selliste ametikohtade palgad on Eesti mõistes kõrged. Samal ajal kannatab tegevusala Eestis kunstliku tööjõupuuduse käes või ka lihtsalt seetõttu, et tegusamad ametimehed, kes siin ala edendaksid, on läinud “parematele jahimaadele”.
Tööjõupuudus alles hakkab endast Eestis märku andma ning saavutab haripunkti ehk juba (mõne) aasta pärast, kui praegu käivitusjärgus tootmis- ja teabemahukad ettevõtted püüavad saavutada ning säilitada oma tegevuses optimaalset taset, kuid tööjõukulud eeldavad arvestatust suuremat kasvu.
Spetsialistidest on puudus
Spetsialistipuudus on Eestit juba valusalt tabanud ning mitte ainult mujale tööle suundujate tõttu, vaid ka viimase aastakümne kutse- ja kõrghariduse pehmete erialade (finantsala, juura, ärijuhtimine jne) konkurentsitu populaarsuse tõttu.
Palgatõus põhineb otseselt firma majandustulemustega seotud töötajate puhul tulemuspalga rakendamisel – olenemata nende hierarhilisest kohast struktuuris.Samuti tõstavad edukad konkurentsivõimelised (tehnoloogia)ettevõtted töötajatele (sh oskustöölistele) makstavat ametipalka, säilitades atraktiivse võime valida tööturult endale sobivaid töötajaid.
Kiirelt muutuvas majandusolukorras ja nappide inimressursside puhul on hakanud kasvama eelkõige insener-tehniliste spetsialistide palgatase, kellest on praegu kõige enam puudus. Ülemaksmise tendents on populistlik ja ohtlik, kuid teatud ajajärgul arvatavasti vältimatu.
Juhtide aastane palgatase algab 450 000 kroonist ja võib suurfirmade tippjuhtidel küündida 600 000–960 000 kroonini ning edukamate firmajuhtide ja tippspetsialistide aastane sissetulek (palk + preemia) ületab ka 1 miljonit krooni. Palgale lisanduvad hüved (auto, telefon, 13. palk jms) on muutunud nii loomulikuks, et neid ei arvestata enam isegi boonuste hulka, kuigi nende osa kompensatsioonipaketis on endiselt tähtis.
Positiivne muutus on toimunud paljude riigifirmade juhtide palgas, kus 300 000 või isegi 400 000 krooni aastas ei ole enam midagi ennekuulmatut. See võimaldab esitada riigifirmade juhtidele varasemast suuremaid nõudmisi.
Edaspidi lisandub veel palju võimalusi töötada Euroopa Liidu institutsioonides. Valikusõel on küll karm, erialased ja keelteoskuse nõuded suured, kuid ka kompensatsioon on seda arvestatavam.
Alanud aasta loob rohkem võimalusi töö leidmiseks, kutse- ja täiendusõppeks ning erialaseks ja isiklikuks arenguks.
