JUHTIMINE & KARJÄÄR: Kass olgu must või hall – peaasi, et hiiri püüab
Kas naised ei jõua tippu sellepärast, et nad ei taha seda, sest eelistavad muid väärtusi ja endale sobivamat koormust, või loobitakse kaikaid nende karjääri kodaratesse?
Uuringute tulemused väidavad, et on seda ja teist. Juhtimine näib olevat universaalne oskus, mille puhul naised ja mehed kasutavad eesmärgini jõudmiseks mõnevõrra erinevaid teid, mis kokkuvõttes annavad sama tulemuse. Isiksustevahelised erinevused loevad juhtide puhul rohkem kui soolised.
Sellel reeglil on kindlasti erandeid ja ka uuringud näitavad, et edutada eelistatakse noort meest. Naine aga peab silmitsi seisma n-ö klaasist laega, mida justkui pole näha, kuid mis takistab tema edasiliikumist karjääriredelil. Naine on 30–40-aastaselt rohkem hõivatud laste ja perega, kuid samal ajal peetakse just neid aastaid karjääri tegemisel otsustavaks.
Uuringute kohaselt ei pruugi edukad keskastme naisjuhid tippjuhi kohta ihaldada. Naised ise ei pea naiste olekut tippjuhi või poliitilise liidri kohal eriti oluliseks.
Naised on tipus valdkondades, mille klientide sekka kuulub rohkem naisi (mood, kosmeetika) ja traditsioonilistel naistealadel (raamatupidamine, toiduaine- ja rõivatööstus). Äripäeva koostatud Eesti ettevõtete tipp-100-s on kaks naiste juhitavat ettevõtet. Need on keemiaettevõte Henkel Makroflex, mida on aastaid väga edukalt juhtinud Sirje Aal, ja Stockmann, mida juhib Maisa Annukka Romanainen.
Stereotüüpide ohvrid
Naiste vähesust tippjuhtide hulgas võib soodustada organisatsioonide personalipoliitika ja stereotüüp, mis peab juhtimist meeste alaks. Uuringute kohaselt on naistippjuhte rohkem rahvusvahelistes ja mitmekultuurilistes organisatsioonides.
Ettevõtlusuuringud on nais- ja meesjuhte võrreldes lisaks sarnasustele leidnud ka hulgaliselt erinevusi. Täheldatud on naiste väiksemat riskivalmidust ettevõtte loomisel ja arendamisel, erinevaid motiive ja tegevusvaldkondi ettevõtte asutamisel, laenude ja muude ettevõtlust toetavate meetmete vähemat kättesaadavust.
Ettevõtja eesmärk on teenida kasumit. Tal tuleb maksta makse ja esitada majandusaasta aruandeid. Ühelt poolt ei ole ettevõtjal sugu, teiselt poolt rõhutavad uurijad vajadust käsitleda naisettevõtjaid eraldi. Kuna Eestis puudub sootundlik statistika, ei ole võimalik teha põhjapanevaid üldistusi. Ka maailmas on naiste kohta ettevõtluses uuritud alles lühikest aega.
Kommentaarid
Ruth Alas
EBS-i teadusprorektor
Stereotüüpe aluseks võttes võiks eeldada, et meesjuhid võtavad naisjuhtidest rohkem riske, on otsustavamad ja võistlevamad, sest meestele on juba ürgajast omane sõdida ja saaki jahtida.
EBS-i juhtimise õppetooli uuringud mees- ja naisjuhtidest näitavad, et naiste ja meeste juhtimispõhimõtetes leidub piisavalt sarnasust, erinevus on eelkõige tähtsustamises. Kui meeste pingereas jäi meeskond teise poolde, siis naised leiavad, et see on kindlasti olulisim.
Naisjuhtidelt võiks oodata suuremat alalhoidlikkust ja suure riski vältimist. Naised hoolitsevad rohkem selle eest, et kõigil oleks hea. Seetõttu soovivad nad võtta otsustamiseks rohkem aega, et võimalikult paljude asjasse puutuvate ja kogenumate inimestega nõu pidada.
Nii mees- kui ka naisjuhtidele kehtivad samad juhtimise edutegurid: efektiivse eestvedamise aluseks on juhi isiklik motivatsioon, sünnipärased eeldused ja õpitud teadmised ehk õiged juhtimis- ja eestvedamisvõtted.
Mees- ja naisjuhid arvavad ühtviisi, et mehed riskivad rohkem, samal ajal kui naised pööravad enam tähelepanu inimestele. Kui meestel on väljakutse esikohal, siis naistel – kui seda üldse mainitakse – viimasel.
Organisatsioonides võib täheldada püüet luua meesjuhtidele rohkem eeliseid või vähemalt arvamust, et mehi eelistatakse. Seejuures on eeliseid eriti noorematel meesjuhtidel.
Ümbritsev keskkond eelistab meesjuhte: meestel on naistest oluliselt suurem tõenäosus hierarhias kõrgematele kohtadele jõuda. Seetõttu sarnaneb tippu jõudnud naiste käitumine meesjuhtide omaga ja soolised stereotüübid ei toimi.
Üldiselt on tippjuhikohad meeste käes ja neil vähestel naistel, kes on sellele tasemele välja jõudnud, on kas olnud vastavad eeldused (meestega sarnane loogika ja mõtlemine ning sellest tulenevalt ka käitumine) või on nad võtnud sellise käitumise omaks kui tippu jõudmiseks vajaliku.
Ka tippjuhi rollimudeleid saavad pakkuda eelkõige need, kes on kõrgel kohal – seega enamasti mehed.
Naist võib saata tippu pürgides edu, kui tal on väga tugevad sünnipärased juhtimiseeldused, mis süvenevad, kui ta end selleks kohandab, või eeldusi pole, kuid ta kujundab oma isiksuse tahtejõuga ümber. Võimalikud on kõik loetletud variantide kombinatsioonid.
Seega ei anna tippjuhi käitumise ja juhtimisstiili soo järgi ennustamine eriti head tulemust. Tasuks siiski inimest lähemalt tundma õppida ja mitte mõelda sellele, kas tegemist on mehe või naisega.
Karin Kastehein
ajakirja Director tegevtoimetaja
Directori juhtimisülesannete puhul ei ole vastustest soolisi erinevusi ilmnenud. Nii mehed kui ka naised vastavad konstruktiivselt ja sõltuvalt isiksusetüübist (mitte soost) kas emotsionaalsemalt või mitte. Naised kirjutavad ainult põhjalikumalt ja n-ö korralikumalt – nagu ka tüdrukud koolis.
Mõlemad on aktiivsed ja innukad, vahe on selles, kas aega jätkub. Mõni naine on öelnud, et laps on haige. Mehed jälle väidavad, et peavad kohe ära sõitma. Ent needsamad põhjused ei loe, kui teema sobib nagu rusikas silmaauku – siis kirjutavad nad lahenduse kas või lennujaamas valmis.
Naised ei ole juhina kindlasti vähem võimekad, aga nad peavad pere kõrvalt topelt pingutama, et jõuda sama kaugele kui mehed. Kui naised on tippu jõudnud, siis usun, et neil on peale pädevuse veel üks hea omadus lisaks – see on mingi naiselik instinkt ja suurem empaatia (naine tuleb juhina selle peale, et küsida, kuidas töötaja perel läheb).
Villa Benita avamisel andis üks selle omanikke Terje Kross üle tänukirja inimestele, keda ta tahtis tehtud töö eest tunnustada. Lisaks ulatas ta aga roosi neile abikaasadele, kes olid olnud oma mehele või naisele toeks. Ilus mõte! Mees poleks selle peale tulnud.
Elo Odres
ÄP naisteajakirja Dilemma toimetaja
Intervjuud tehes küsisin naistelt varem alati, kas nad on diskrimineerimisega kokku puutunud, aga enam ei küsi: sellist asja pole Eesti naisjuhtide jaoks olemas. Tundub, et tegemist on veidi piinliku teemaga, millega nagu tunnistataks ennast milleski süüdi. Teiselt poolt on ju diskrimineerimist raske tõendada – keerulisem veel kui altkäemaksu. Isegi kui kahtlustada, et uue juhi valimisel on eelistatud meeskolleegi, siis kuidas tõendada, et ta lihtsalt polnudki parem?
Tippu jõudnud naised saavad oma harulduse tõttu rohkem tähelepanu kui nende meessoost staatusekaaslased. Võtkem kas või Dilemma – puhas naiste eelistamine ju. Või näiteks reklaamile nii maiad poliitikud – kui Venemaa sündmusi kommenteerivad Marko Mihkelson, Mart Helme ja Kristiina Ojuland, pääseb fotoga artikli kõrvale Ojuland, et luua ülikonna ja lipsuga meeste piltidele natuke vaheldust.
Kuna naistelt tippu ronimist ei eeldatagi, siis on ka võimalikud tagasilöögid pehmemad. Stiilis “naise kohta oli ta isegi tubli“ pärast vallandamist…
Mida iga naine ise oma kodus peab tegema, on selgitustöö, et kui mõlemad abikaasad käivad võrdse pingega tööl, peab ka kodutööde koormus jaotuma võrdselt.
