Tulumaksusüsteem on viimaseid asju, milles Euroopat jäljendada ja opositsiooni valida - kui me just ei ihalda kasvavat tööpuudust, langevat majandust ja madalat investeeringute taset. Eesti majandus on pea kaks aastakümmet silma paistnud vastupidisega ja tulumaksusüsteemil on siin kasvav roll. Alates 1996. aastast kuulume paari kõige kiiremini kasvanud (ja SKT-st enim investeerinud) Euroopa majanduse sekka.

Meie maksusüsteemil on omad nõrkused, aga need on täpselt vastupidised vasakopositsiooni väidetavale. Nad tahaksid kõrgemat ettevõtte tulumaksu, mis on majandust kõige rohkem pärssiv maks, ja tõsta tööjõumakse, koormavuselt teist, eriti kvalifitseeritud tööjõule. Opositsioon on siin majanduslikult destruktiivne, eriti arvestades meie tööjõumaksude suhteliselt kõrget, Euroopa keskmist taset, ning vajadust tekitada tarku töökohti, mitte neile astmelist lisakoormust panna.

Teisalt on nad sotsiaalselt destruktiivsed kõiksugu maksusoodustustega isiklikule tarbimisele, mille omastaksid just suuretululised ja mida peaks siis kahaneva eelarvega omakorda väikesetululiste heaks tasakaalustama. Seega on meie maksunduse üldpõhimõtted õiged, pigem tarbimise ja saastamise kui teenimise maksustamine ning tendents alandada tööjõumakse.