Jürgen Ligi: Männikule makstakse ideede ja tegude, mitte triviaalsete avalduste eest
Rahandusminister Jürgen Ligi ütleb Delfile antud kommentaaris, et Eesti Panga nõukogu esimehe kohalt lahkuva Jaan Männiku kriitika keskpanga kulude osas on asjakohane ning Männik oleks võinud eelarve kärpimisega ise algust teha.
Järgneb Jürgen Ligi kommentaar:
Jaan Männiku enesekriitika on asjakohane – kõrge tasu, mis talle kui keskpanga nõukogu esimehele on makstud, on ette nähtud sisuliste ideede ja tegude, mitte triviaalsete avalduste eest. Kui ta oleks osanud ja tahtnud, oleks ka Eesti Panga eelarve juba kärbitud.
Ka Eesti Panga (EP) kulude suuruse suhtes on Männiku kriitika asjakohane. Võrreldes valitsusasutustega elatakse EPs lahedalt ja stressivabalt, sealhulgas palgatasemelt. Igasugu välise surve eest ollakse ELi sõltumatusereeglitega kaitstud.
Hoopis teine asi on, et nõukogu esimees peaks ise olema erialaliselt oma asutuse tasemel. Ta kriitika enda astutuse suhtes ei tohiks seisneda halvustamises, vaid olema üksikküsimustes täpne ja viima ka tegudeni.
Täpsusest paraku pole Männiku puhul juttugi. Riigikogu stenogramm kinnitab, et ta ei ole aru saanud keskpanga ja finantsinspektsiooni ülesannete erinevusest ega tea, et statistikas on Eesti Panga ja statistikaameti rollid jaotatud, mitte kattuvad.
Ka kriitikat analüüside rohkuse pärast ei saa ma kuidagi jagada, sest erinevad institutsioonid teevad neid eri metoodika ja ka eri eesmärkidega. Minu kui rahandusministri süda on alati kergem, et prognoosijaid on mitu, sest eksimise hind on riigirahanduses mõõtmatult kõrgem kui analüüsi oma.
Veelgi enam, uute ELi reeglite järgi lausa nõutakse riikidesse paralleelseid analüüsijaid, kusjuures meie taotlus on, et meie väikest riiki ei sunnitaks looma kolmandat EP-le ja rahandusministeeriumile lisaks, vaid EP olekski too sõltumatu hindaja.
Või kas pikk jutt äsja avatud Eesti Panga muuseumist tähendab, et seda loodi vastu tema ettepanekuid ja kas Eesti rahapoliitika ajaloole leiduks parem talletaja?
Minu isiklik suhtumine EPsse on Männikust oluliselt erinev. Jah, EP kulud on häirivalt suured, aga Eesti rahvas on selle eest siiski palju rohkem vastu saanud. Seepärast tuleks EP puhul kuludest ja Maardu mõisa või Kuressaare koolituskeskuse müügi (eba)õnnestumistest palju harvem rääkida kui asutuse majanduse stabiliseerija ja majanduspoliitika mõttekeskuse rollist Eesti jaoks.
Minu jaoks on EP olnud alati ratsionaalne mõttekaaslane, kelle toel ohjata riigikogu ja valitsusi alati survestavaid populistlikke tendentse ja rumalaid algatusi.
Kui siiski EP kuludest rääkida, siis neid tehakse keskpankadele automaatselt koguneva emissioonitulu arvel. Karm reaalsus on, et kõik keskpangad võivad endale suhteliselt kergesti tekkiva tulu tõttu rohkem lubada. Näiteks ütles Taani keskpanga president mulle ühes Kopenhaageni ajaloolises hoones toimunud õhtusöögil, et ainult keskpank saab sellise hoone riikliku ülalpidamisega hakkama.
Kriitiline küsimus siin on, kas kergelt tulevat raha ka ühiskonnaga laiemalt jagatakse. Ei EP tänavune kasumieraldise otsus ning eelmise aasta ettepanek näita, et siin oldaks alati adekvaatne ning tajutaks ülejäänud riigi keerukusi.
