Jurist selgitab: Kas omanik saab alati ise otsustada, keda ta oma korterisse elama laseb?
Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on üürileandjal õigus vabalt valida, kes saab olema tema lepingupartner ehk üürnik. Siiski ei ole üürileandja õigus absoluutne. Võrdse kohtlemise seadus näeb ette, et isikute diskrimineerimine nende rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse tõttu on keelatud avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuses. Kui isiku õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, võib ta õigusi rikkunud isikult nõuda seaduses sätestatud alustel ja korras diskrimineerimise lõpetamist ning talle rikkumisega tekitatud kahju, sealhulgas mittevaralise kahju, hüvitamist. Selline keeld kehtib loomulikult mitte ainult üürniku valimise hetkel vaid ka kogu üüriperioodi jooksul. Soolise võrdse kohtlemise nõue tuleb samuti seadusest ning kehtib ka eraõiguslikes suhetes eluaseme kättesaadavuse valdkonnas, seega ei ole õigus üürileandjal keelduda naisterahvast üürnikuks võtmast ainuüksi selle tõttu, et ta on naine.
Samas muudel asjaoludel, nagu usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel otsest diskrimineerimise keeldu eluaseme kui avaliku hüve pakkumisel võrdse kohtlemise seadus hetkel ette ei näe. Probleemile on tähelepanu pööranud ka õiguskantsler, samuti on püütud eelmisel aastal Riigikogus menetleda eelnõud, mille eesmärgiks oli muuhulgas eluaseme kättesaadavuse valdkonnas sõnaselge diskrimineerimise keeld kehtestada, kuid eelnõu on jäänud kahjuks seisma pärast esimest lugemist. Eeltoodu muidugi ei tähenda, et üldist diskrimineerimiskeeldu ja isikute kohustust arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega võiks ignoreerida ning näiteks isiku seksuaalse sättumuse tõttu teda üürnikuks mitte valida, kuid üürniku õiguste kaitse võib olla sellisel diskrimineerimisjuhtumil keerulisem.
Mis puudutab pereliikmeid ja lapsi, siis võlaõigusseadus sätestab, et eluruumi üürnikul on õigus üürileandja nõusolekuta majutada üüritud eluruumi oma abikaasat, alaealisi lapsi ja töövõimetuid vanemaid, kui üürilepingus ei ole kokku lepitud, et üürnik võib seda teha üksnes üürileandja nõusolekul.
Millist infot võib eelnevalt küsida?
Kuna üürileandja üldiselt lähtub eesmärgist, et tema vara võimalikult heas korras püsiks ning üürnik üüri maksaks, on üürileandjal õigus üürnikult eelnevalt erinevat informatsiooni küsida, kuid üürnik võib vastata ainult nendele küsimustele, mille vastu saab üürileandjal olla lepingu sõlmimisega seoses äratuntav oluline huvi. Näiteks võib pidada selliseks teavet isiku püsiva sissetuleku olemasolu ehk töökoha, perekonnaliikmete arvu või koduloomade kohta, sest sellised asjaolud saavad mõjutada üürimaksete tasumist ning üüripinna heakorda. Näiteks suitsetamise kohta võib üürileandja üürilepingus lihtsalt vastava keelu ja isegi sanktsiooni sätestada ning üürnik on kohustatud seda järgima ja üüripinnal mitte suitsetama.
Üürnikul on aga õigus aga mitte vastata delikaatseid isikuandmeid puudutavatele küsimustele, nt üürniku rassiline päritolu, poliitilised vaated, terviseseisund või näiteks süüteod, mille osas ei ole jõustunud kohtuotsust.
