Juristid: Venemaa ei pea ilmselt Jukose omanikele 50 miljardit dollarit välja maksma
Nädal tagasi otsustas Haagi arbitraažikohus, et Venemaa peab maksma naftafirma Jukos endistele omanikele üle 50 miljardi dollari. Esimesel pilgul võiks kohtuotsus saada hagide ja Vene varade arestimise põhjuseks kogu maailmas. Ekspertide arvates ei ole aga erafirmal kuigi kerge saavutada suveräänse riigi varade arestimist.
Lenta.ru kirjutab, et kohe meenub Šveitsi firma Noga, mis nõudis 2000. aastate alguses Venemaalt 1,5 miljardit dollarit. Stockholmi arbitraažikohus rahuldas 1997. aastal Noga sellesisulise hagi. Nogal õnnestus sellega Venemaale mitmeid ebameeldivusi tekitada.
Arestiti pankade varasid ja püüti arestida Vene lennukeid, kuid arved vabastati blokeeringust ja lennukite arest kuulutati ebaseaduslikuks.
Võiks arvata, et Venemaad ootavad nüüd ees arvukad hagid, kalliks maksma minevad kohtuasjad, muuseumieksponaatide, laevade, lennukite, VTB ja Sberbanki tütarfirmade, Gazpromi ja Rosnefti välismaiste varade arestid... Rahvusvahelise õiguse spetsialistide sõnul on osa neist hirmudest õigustatud, osa aga mitte.
„Rahvusvaheliste kohtute otsused, millele riigid annavad üle oma volitused, on täitmiseks kohustuslikud, aga arbitraaž on eraorganisatsioon, mida tunnustatakse ekspertorganina, kuni pooled ei ole andnud talle volitusi konfliktide lahendamiseks,“ selgitavad juristid.
Praegusel juhul pöördusid Haagi arbitraaži poole Jukose endised omanikud. Venemaa ei ole aga algusest peale selle organi volitusi tunnustanud. Vastavalt sellele ei ole tal ka õigusvõimet. Sellest hoolimata saatis Venemaa siiski arbitraaži oma kohtuniku. Vastasel juhul oleks Venemaa-poolne kohtunik määratud tagaselja.
Vastavalt rahvusvahelisele õigusele võidakse asja arutada ka ühe poole taotlusel. Seadus näeb ette vaidluste arutamise võimaluse mittekohustavas korras. Kui mõlemad pooled tunnustaksid instantsi vahekohtunikuna, oleks otsus mõlemale täitmiseks kohustuslik.
Venemaa peab Jukose kohtuasja oma sisemiseks maksuküsimuseks. Sel juhul oleks pöördumine rahvusvahelise kohtu poole juriidiliselt õigustühine. Hagejad süüdistasid aga Venemaad rahvusvahelise kokkuleppe – energiaharta – rikkumises, aga see on juba tõsine asi. Jukose aktsionärid on Hollandi jurisdiktsiooni all. Nii käib jutt Hollandi aktsionäride omandi konfiskeerimisest.
Tollane Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin kirjutas 1994. aastal küll energiahartale alla, aga riigiduuma seda ei ratifitseerinud. Haagi arbitraaž on aga seda meelt, et kui dokumendil on juba olemas peaministri allkiri, tuleb seda ka täita.
Teoreetiliselt võib Hollandi ülemkohus, mis on juba kohtuvõimuorgan, Haagi arbitraaži otsuse ära muuta. Vaevalt ülemkohus seda siiski teeb, sest ta ei ole huvitatud rahvusliku vahekohtuinstantsi prestiiži õõnestamisest.
Haagi arbitraaži otsuses on kaks juriidilist vastuolu: instantsi volituste mittetunnustamine ühe osapoole poolt ja riigiduuma poolt ratifitseerimata jäetud rahvusvaheline lepe, mis on kohtuotsuse aluseks. Teatud ohud Venemaa varadele välismaal on siiski olemas.
Sellised riikliku osalusega firmad nagu Gazprom, Rosneft, Sberbank, VTB ja teised ei ole harta allkirjastamises osalenud ja neid peetakse sõltumatuteks majandussubjektideks. Seetõttu ei saa nende varasid arestida.
Juhul kui mõne riigi kohtuorganid otsustavad ikkagi Vene Föderatsiooni varasid arestida, on olemas kord sellistest meetmetest jagusaamiseks.
Nagu ka firma Noga puhul, kui saab teatavaks Vene varade arestimine, peab Venemaa konsul asjassepuutuvas riigis kirjutama noodi selle riigi võimudele ja valmistama ette avalduse kohtule aresti ebaseaduslikkuse kohta. Riigi võimud on siis kohustatud aresti tühistama. Sellisel juhul tuleb, tõsi, igal juhul kulutada raha advokaatidele. Eriti kalliks võivad nende teened osutuda Ühendkuningriigis.
Niisiis kuigi üldiselt ähvardavad Venemaad vaevalt suured varalised kaotused, on kohtukulud ja täiendav bürokraatlik töö arestide tühistamiseks täiesti reaalsed ebameeldivused, millega Vene riik võib kokku puutuda.
