„Artiklis on ühe probleemina nimetatud „linna hoolimatu mitteeluruumidest eluruumide tegemine“. Kui siin on peetud silmas Liivalaia tänav 5 juhtumit, siis esiteks toimus see eelmise seaduse kehtivuse ajal 2017. aastal, teiseks ei tehtud seal mitteeluruumidest eluruume ja kolmandaks ei teinud uusi korteriomandeid linn,” ütles Murumets Delfile. Sellisel viisil korteriomandite loomine ei lähe tema sõnul kokku ministeeriumi arusaamaga seadusest ning see kehtib nii uue korteriomandi- ja korteriühistuseaduse kui ka enne seda kehtinud korteriomandi seaduse kohta. „Seega ei ole siin tegemist olukorraga, kus uue seadusega oleks midagi lihtsamaks tehtud, pigem vastupidi, nõuded korteriomandite loomisele muutusid uue seadusega rangemaks,” sõnas Murumets.

Korduva üldkoosoleku võimalus on kehtivas seaduses Murumetsa kinnitusel tõepoolest selgelt kirjas, aga see võimalus oli põhimõtteliselt ka varem olemas. „Korteriühistud said selle põhikirjaga ette näha, korteriomanike ühisustel oli see seaduses kirjas,” ütles ta. Tallinna ringkonnakohtu ühe hiljutise lahendi kohaselt ei saa korteriühistu põhikirjaga korduskoosoleku võimalust piirata ega selle tingimusi määrata. „See tähendab, et ka juhul, kui korteriühistu põhikirjas on ette nähtud, kui palju korteriomanikke peab korduskoosolekul kohal olema, et koosolek oleks otsustusvõimeline, kehtib seaduses sätestatu ehk piisab ühest korteriomanikust,” märkis Murumets. Konkreetses asjas oli tema kinnitusel korduskoosolekul kohal 45 korteriomanikku 216-st ja seega ei olnud tegemist olukorraga, kus otsuse oleks vastu võtnud üks korteriomanik.

Murumetsa sõnul oligi paljudel juhtudel korteriühistutes varem probleemiks see, et kunagi oli põhikirjaga nii esimesele kui ka korduvale koosolekule ette nähtud väga kõrge kvoorumi nõue, näiteks mõlemal juhul vähemalt pool kõigist häältest ja otsuste vastuvõtmine ebaõnnestus, sest korteriomanikud lihtsalt ei tulnud kohale. „Kui öelda, et põhikirjaga saab korduskoosoleku kvoorumi kehtestada, siis tuleks pakkuda lahendus ka küsimusele, kuidas toimib korteriühistu, mille koosolekud järjest läbi kukuvad,” märkis ta.

Ka laenu võtmise võimalus ei ole midagi uut võrreldes varem kehtinud seadusega. „Juba 2014. aastal, kui seadus vastu võeti, jõustus muudatus, et suure laenu võtmiseks on vajalik nii üle poole kõigist häältest – mitte koosolekul kohalviibijatest – kui ka kaasomandiosadest, seega ei saa sellise laenu võtmist otsustada korduskoosolekul ainult ühe häälega. „Suur laen“ on summa, mis ületab korteriühistu eelmise majandusaasta majandamiskulude summa, seega on see igas ühistus erinev.

„Enne suure laenu võtmist peab korteriühistu juhatus esitama korteriühistute registrile avalduse, et sellise laenukohustuse kohta kantaks märkus korteriühistu registrikaardile. Kui korteriühistul juba on sellise suurusega laen, siis tuleb avaldus sellise märkuse kandmiseks esitada selle aasta lõpuks,” sõnas Murumets. Kõigi nende muudatuste eesmärk on see, et korteriomanikel oleks korteriühistu rahaliste kohustuste üle suurem kontroll. „Samas ei tohi laenu võtmine olla ka liiga keeruline, sest ilma laenuta on korteriühistutel keeruline suuremaid töid teha.”

Seaduse muutmise vajadus selgub uuel aastal

Järgmisel aastal, kui uue seaduse jõustumisest saab aasta, on Murumetsa kinnitusel kavas kokku koguda huvigruppide kogemused ja arvamused ning nende põhjal saab otsustada, kas ja mis osas vajab seadus muutmist.

„Mis puudutab Liivalaia tänav 5 juhtumit, siis mistahes muudatus seaduses ei saa omada tagasiulatuvat toimet. Teisisõnu – isegi juhul, kui seadust täna muudetaks, et sellised korteriomandid veel selgemalt välistada, ei muudaks see kehtetuks kinnistusraamatusse juba tehtud kandeid,” rääkis Murumets. Selline muudatus võiks praegu konkreetse maja korteriomanike olukorda isegi halvendada, sest võimaldaks öelda, et enne muudatust olid teistsugused nõuded ja selline piirang ei kehtinud.

„Rõhutan veelkord ka seda, et see seadus, mille alusel need vaidlusalused korteriomandid loodi, täna enam ei kehti ja kehtivas seaduses juba on korteriomandite loomisele rangemad nõuded kehtestatud,” ütles Murumets. „Kui kohtuvaidluse tulemusena peaks siiski selguma, et see küsimus ei ole jätkuvalt piisavalt selge, siis justiitsministeerium vastava muudatuse ka algatab.“