Laiemale üldsusele tuli see kui välk selgest taevast, kuigi USAs oli rämpsvõlakirjade probleem juba mõnda aega üleval. Oli eriti üllatav, et seda rahamaja ei päästetud, kuna rämpshüpoteekvõlakirjade all kokku vajunud investeerimispank Bear Stearns päästeti ja müüdi sümboolse hinna eest JPMorganile. USA keskpank ja rahandusministeerium küll püüdsid panka päästa pakkudes seda konkurentidele, kuid keegi ei tahtnud panka omale.

Samal ajal vajasid päästmist ka hiiglaslik kindlustusselts AIG ja valitsuse poolt garanteeritud USA eluasemelaenude võlakirjadeks pakendajad Fannie Mae ja Freddie Mac. Aktsiate hinnad kukkusid. Pankadevaheline rahaturg, kus pangad omavahel tagatiseta laene andsid, lõpetas sisuliselt toimimise. Võlakirjatootlused kasvasid, kuna keegi ei tahtnud riske võtta. Pangad ei usaldanud enam teineteist. Nii pangatöötajad kui investorid arutasid hirmunult, et kes järgmisena kokku kukub. Kriis muutus üleilmseks.

Mittefunktsionaalne finantsturg seiskas majanduse vereringe ning majandusaktiivsus kahanes. Keskpangad sekkusid mitmel pool maailmas ebatraditsiooniliste meetmetega ja ulatuses ning need meetmed ei ole veel tänaseni lõppenud, kuna üks kriis on järgnenud teisele. USA keskpank püüab alles hakata rahapoliitilisi meetmeid tavapärasemaks muutma, kuid mitmed keskpangad Euroopas ja Jaapani oma on jõudnud juba negatiivsete intressimäärade kehtestamiseni. Keskpangad ostavad kokku tohutus ulatuses varasid.