KAHTLANE ÄRI | Lugeja ahastab: kas süütunnet tekitades jõulukaartide pähe määrimist saab kuidagi lõpetada?
„Igal aastal üks ja sama jama. Mul ei ole midagi heategevuse vastu, aga tahaksin ise valida keda ja kuidas toetada,“ kirjeldas Ärilehele üks ümbriku saanud inimene. „See käitumine on liiga agressiivne. Miks ma pean ennast justkui süüdi tundma, et ei taha neid osta? Ja mis ma nendega teen, oma raha eest neile tagasi saatma ju ei hakka“. Kaarte ise tagasi viia ei ole ka võimalik, sest aadressiks on märgitud vaid postkasti number.
Otsepostituses oleva kuue kahepoolse jõulukaardi ning viie väiksema pakikaardi eest võiks kaasas oleva kirja kohaselt tasuda 9.90 eurot SJK-Kirjastuse Svenska Handelsbankenis olevale arvele. Küll on ka maksekorraldusel kirjas, et kaartide saajal ostu- ega kaartide tagastuskohustust ei ole.
Maksekorraldusel on ka viitenumber, millega ettevõte saab pärast maksja ja postitatud aadressi kokku viia ning järgmisel aastal on oodata juba suuremat ning kallimat ja ülekande teinud isiku nimele tulnud saadetist.
Kellele raha läheb?
Suu ja Jalaga maalivate kunstnike ühingu idee on tegelikult üllas: võimaldada invaliidistunud kunstnikel ise vaatamata oma puudele ilma ühiskonna abita elatist teenida. Just selle mõttega nooruses haiguse tõttu invaliidistunud professor ja kunstnik Erich Stegmann 1957. aastal Lääne-Saksamaal ühingu asutas.
Eestis alustas Liechtensteinis registreeritud Vereinigung der mund -und fussmalenden Künstler eingetragener Vereinile (VDMFK) kuuluv SJK-Kirjastus OÜ tegevust 2006. aastal.
Eestist on ühingu stipendiaadid jalaga maalijad Tiia Järvepõld ja Meelis Luks. Ühingu liikmetele on nõue, et nende tööde tase oleks võrreldav kätega maalivate kunstnike tööde tasemega. Inimene, kes on vastu võetud täisliikmeks, saab ühingult kuupalka oma elu lõpuni sõltumata võimalikust töövõimetusest tulevikus. Lisaks palgale võib kunstnik saada aastahonorare viljaka töö või kõrgetasemeliste maalide eest.
SJK-Kirjastus OÜ on registreeritud Lasnamäe 9-korruselise maja korterisse. Ettevõttel on siin üks töötaja, kelle tööjõukulu oli 2016. majandusaastal 8296 eurot. Firma juhatuses on kaks välismaalast Leo Olavi Klemelä ja Mario Famlonga. Korter, kuhu firma on sisse kirjutatud, kuulub Ly Aalastele, kes on kaartide teemaga tegelenud algusest peale. Ta on muide Meelis Luksi õde.
Äriliselt läheb firmal hästi. Ettevõtte majandusaasta algab juuliga ning eelmise aasta majandusaruannet veel esitatud ei ole. 2016. aastal kasvas ettevõtte müügitulu pea kümnendiku võrra 205 109 euroni, puhaskasum kasvas aga 1367% 46 838 euroni.
Ehkki organisatsioon ütleb ise, et suur osa tulust saavad endale maalijad, siis Saksamaal läbi viidud uuring on näidanud, et vaid väike osa ühingu tuludest läheb puudega kunstnike ülalpidamiseks. Firma pööritab väidetavalt miljoneid dollareid, hoides tegelikud rahasummad saladuses.
Ettevõtte telefonilt vastati, et neil on väga kahju, kui inimesed end otsepostitusest häirituna tunnevad ning lubati juhul, kui posti saaja selleks soovi avaldab ka aadressi andmebaasist eemaldada.
Meili teel saadetud küsimustele ettevõttelt kolme päeva jooksul vastust saada ei õnnestunud. Nii on vastuseta küsimused, kust ettevõte postisaadetistele aadressid saab ning mille järgi adressaadid valib, kui palju otsepostituse ümbrikke SJK-Kirjastus hooajal postitab ning kui suur on nende postituste osakaal, mille eest raha ei maksta. Samuti küsimused kunstnike stipendiumi suuruse ning ettevõtte müügistrateegia valiku kohta.
Tarbija ei ole kohustatud maksma
Tarbijakaitseamet kinnitab, et kõnealuse saadetise eest ei ole tarbija kohustatud maksma ega seda ka tagasi saatma, kuna tegemist on tellimata saadetisega. Kui tarbija edaspidi taolisi otsepostitusi ei soovi, siis tuleks tal sellest kirjastust teavitada ning kauplejal tuleb tarbija soovi arvesse võtta, kinnitas ameti kommunikatsioonispetsialist Pille Kalda. "Kui ka siis endiselt saadetakse tarbijale sarnaseid otsepostitusi, on tegemist taunimisväärse agressiivse müügivõttega, millest võiks teavitada tarbijakaitseametit,“ soovitas ta.
„Juhul kui kirjastus jätkuvalt saadab tarbijale postkaarte, peale tarbijapoolset pöördumist tema andmete kasutamise ja andmebaasist kustutamise osas, siis vastavalt isikuandmete kaitse seaduse alusel on tarbijal õigus, kui ta leiab, et isikuandmete töötlemisel rikutakse tema õigusi, pöörduda Andmekaitse Inspektsiooni või kohtusse,“ lausus Kalda.
Kalda lisas, et tarbijakaitseamet küll ei saa öelda inimestele ette, kas nad peaks neid kaarte ostma või mitte, see jäägu igaühe enda otsustada, ent kindlasti on võimalik analoogseid kampaaniaid ja toetusaktsioone läbi viia ka teisiti, mitte kasutades selleks inimestes süütunde tekitamist ning tellimata saadetiste ning maksekorralduste otse koju lähetamist.
"Amet soovitab kõikidel saadetise saanud inimestel käituda lähtuvalt oma vabast tahtest ning mitte tunda endal kohustust antud tehingu sõlmimiseks. Kaartide ostmise või tagastamise kohustust ei ole,“ kinnitas ta veelkord.
Ekspress kirjutas: ohvrite andmebaasi andis välja Eesti siseministeerium
Eesti Ekspress kirjutas samal teemal juba 2007. aastal. Lugu kandis pealkirja "Jõulusigadus piltpostkaartidega". Muuseas on seal juttu sellest, kuidas värkse organisatsioon enda valdusesse nõnda palju aadresse sai.
Kirjastuse äriplaan näeb ette, et kirjad saadetakse naistele vanuses 40-80. Andmeid selliste naiste kohta valdavad vähesed: peamiselt riigiasutused, kes ei tohi nende nimesid ja elukohti välja anda. Kuid kunstnike ühing suutis siiski adressaatide nimekirja kätte saada.
Seejärel saadeti kirjad Eesti Posti otsepostitusega laiali enam kui 100 000 naisele. Andmebaasi hankimine osutus väga lihtsaks. Puudega kunstnike Soome harufirma pöördus Soome turu-uuringufirmast Itella TGM poole. Too omakorda võttis ühendust Eesti siseministeeriumiga ja saigi vajalikud aadressid.
Rahvastikuregistri büroo juhataja Aire Leht selgitab, et ministeerium ei andnud välja mitte nimesid, vaid ainult aadresse. See on täiesti legaalne.
Kui aga keegi et taha, et tema aadress välja antaks, siis saab ta paluda rahvastikuregistris juurdepääsupiirangut.
