Esiteks on meie ees seismas hulk väga suuri probleeme nagu kliimasoojenemine, sõjaliste kokkupõrgete eskaleerumine, elanikkonna vananemine ja palju muud, millest tulenevate tagajärgedega tuleb meil kõigil kokku puutuda igapäevaselt.

Teisalt toob rohkelt regulatsioone kaasa ka Eesti osalus mitmetes rahvusvahelistes liitudes ja organisatsioonides - Euroopa Liidu direktiivid, rahapesuvastased regulatsioonid, keskkonnanõuded, ettevõtete maksustamisnõuded jpm.

Kolmandaks rohkete regulatsioonide allikaks on poliitilised otsused, mis näiliselt soovivad lahendada mingit ühiskonna probleemi või pahet, kuid ilma liigseid ressursse olukorra tegeliku põhjuse väljaselgitamiseks või likvideerimiseks kulutamata. Need on klassikalised piirangud stiilis „selle me keelame lihtsalt ära".

Ülereguleerimine Eesti tasandil kaasneb eelpooltoodud põhjustel ennekõike seetõttu, et olulise probleemiga tuleb tegeleda, asjale tuleb reageerida, aga kuna ressursse napib ja teema sisuliselt tihti ei huvita kedagi, siis tuleb leida JOKK skeem, kuidas pealtnäha on kõik nagu korras ja saab öelda, et "tegelesime" ja "seadsime reeglid". Sellise kiirmenetluse tõttu tuleb aga vahel nii nõudeid kui seaduseid korduvalt üle ja ümber teha.

Nii näiteks selgus eelmisel aastal justiitsministeeriumi õigusloome vähendamise kavast, et 2017. aastal muudeti 56% kõigist seadustest vähemalt ühel korral ja 27% seadustest muudeti aasta jooksul vähemalt 2 korda. 71% eelnõudest ei eelnenud väljatöötamiskavatsusi, mida näeb ette hea õigusloome ja normitehnika eeskiri.

Samuti selgus, et 2017. aastal suurendas iga viies eelnõu ettevõtja halduskoormust ja vaid 14% eelnõudest vähendas seda. Riigi jaoks suurendas halduskoormust lausa iga kolmas eelnõu ja iga neljas vähendas. Seega halduskoormus kokkuvõttes paraku kasvab ja regulatiivne keskkond muutub pidevalt.

Järgnevalt mõned näited viimastest ülereguleerimise praktikatest.

  1. Jäätmepakett - just läbis detsembris kooskõlastusringi jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise eelnõu, millega valdavalt võeti üle eurodirektiive, kuid Eesti pool mõnes kohas keeras ka vinti üle.

Esimene näide on kohustus lisada pakendile pakendi koostise info ja looduses lagunemise aeg. Väikeste ja rühmapakendite puhul tekib probleem, kuhu see etikett lisada. Kuna mujal riikides sellist kohustust ei ole, siis valdavale osale peaks hakkama kaupmees neid ise etikettidena lisama. Lagunemise ja koostise kohta ei pruugi olla ka tootjal piisavalt infot. Mõju oleks tõenäoliselt väike, sest lõpuks otsustab ikkagi tarbija, millisesse prügikasti ta pakendi viskab ning puhta paberi ja plasti vahel teeb igaüks praegugi vahet. Probleem seega ei ole märgistuses, vaid tarbija käitumises.

Lisaks kehtib juba varasemast pakendiauditi kohustus kõigile suurematele pakendiettevõtetele, kuna riik ei uskunud taaskasutuse statistikat - teisisõnu oli liiga hea, et olla tõsi. Selle asemel, et järelevalvet teostada, andis riik seaduskuulekamatele pakendiettevõtetele üldise auditikohustuse näol halduskoormust juurde ja probleem ebaseaduslikega eksisteerib edasi. Jäätmepaketis muudetaks auditi kohustus riskipõhiseks, mis on samm õiges suunas.

  1. Panganduse ülereguleerimine on suur oht Euroopa ettevõtluskeskkonnale. Ettevõtjate tegevus on juba oluliselt takistatud, kuna rahaülekannete ja hoiustamisega kaasnevad mahukad tõendamiskohustused ja piirangud. Rahapesu on kuritegu ja sellele kaasaitamine samuti, aga kogu käibes oleva raha päritolu eest ei saa pangad ega rahapesusse mittepuutuvad ettevõtjad vastutada. Samuti ei tohiks rahapesuvastaste meetmete rakendamine nii ulatuslikult takistada ausate ettevõtjate äritegevust.
  1. Siseministeerium tahab kehtestada renditööl olevate välismaalaste kasutajaettevõttele pöördtõendamiskohustuse, et kõik nõuded ja tingimused on täidetud. See aitaks kiusata ausat välismaist tööjõudu ja nende tööandjaid, ent ei aita kuigi palju illegaalide vastu, kes töötavad päris mustalt.
  1. Halvaks näiteks on ka alkoholi eraldamine poodides vaheseintega ja Tallinna linnavalitsuse alkoholimüügi piirangud. Kehtestatud piirangud tegelevad probleemiga, milleks on tegelikult alkoholism ja alkoholi kuritarvitamine, vaid näiliselt. Müük viiakse teistesse kanalitesse või nö "seina taha", sisuliselt ei muutu aga tarbimises midagi.
  1. Vedelkütuse seaduses biokütuste kasutuselevõtu regulatsioon ei suuna tarbimist keskkonnasõbralikumate kütuste suunas, vaid loob olukorra, kus toimib ebavõrdne konkurents, tarbijad ei saa aru, mida nad ostavad ja tarnijad peavad leidma lahendusi, kuidas lähiriikidega võrreldes keerulisemate nõuetega toime tulla ja sobivaid tooteid tarnida. Matemaatiliselt kõik nagu klapiks, aga esialgne eesmärk - suunata tarbimist õiges suunas - jääb täitmata. Valdkonnas tegutsevad ettevõtted kannavad aga olulist kahju kogu regulatsioonirägastikuga toimetulekuks.

Kokkuvõtteks, üleregulatsioon kipub lokkama ühiskondades, kus ühiskonnas levivate hoiakute muutmisega ei tegeleta. Seda kas siis seetõttu, et ühiskonnas on niivõrd erinevad huvirühmad, et nende koostöö tundub võimatuna, või siis ei ole riigi juhtorganitel soovi/tahet/oskuseid algatada ühiskonnas protsesse, mis muudavad seda, kuidas ühte või teise probleemi suhtutakse või kuidas neid koos lahendatakse.

Nii, nagu ettevõtetes, nii ka riigis on ülereguleerimine nõrga juhtimiskvaliteedi tagajärjeks. Kui hea juht leiab viisi, kuidas panna inimesed endale järgnema ja eesmärke saavutama, siis nõrk juht piltlikult öeldes väljastab vaid käskkirju ja korraldusi, mis tekitavad talle endale turvatunde, et ta on teinud endast kõik, et teostada juhtimist.

Hea koostöö baseerub kokkulepetel, kui neid aga ei sünni, siis tekivadki tugevama jõudu kehtestatavad regulatsioonid.