Kaitseministeeriumi ametnikul on edasiste relvalobi fopaade vältimiseks lihtne ettepanek

 (49)
Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu
Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis OidsaluFoto: Priit Simson

Kaitseministeeriumi mõne aasta tagune otsus minna kaitsehangetes seniselt riigilt-riigile mudelilt üle vabaturupõhisele süsteemile on muutnud viimastel kuudel ministeeriumi enda rahvusvahelise relvalobi sihtmärgiks. Asekantsler Meelis Oidsalu kinnitusel plaanib Eesti riik avatud hangetega kindlasti jätkata, kuid selle võimaldamiseks on tal lihtne ettepanek – Eesti peaks esimesel võimalusel töötama välja oma relvalobi reeglistiku.

Selle aasta esimestel kuudel on mitme hiljuti toimunud relvahanke osalejad, rahvusvahelised relvatööstused püüdnud erinevaid demokraatliku ühiskonna toimemehhanisme kasutades vaidlustada hanke tulemusi – seda ka siis, kui nad ise on hankel osalemisest loobunud.

Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsleri Meelis Oidsalu sõnul on mõnes mõttes olnud tegemist ootuspärase olukorraga, kuna senine kaitsehangete süsteem kujundati mõned aastad tagasi täiesti ümber, kui hangete menetlus viidi ministeeriumist ja kaitseväest riigi kaitseinvesteeringute keskuse alla.

"Vaatasime üle kõik oma hankeprotsessid ja võtsime suuna, et teeme kaitsehangetes võimalikult avatud hanked. Muuhulgas selleks, et Eesti firmad saaksid ka rohkem osaleda," rääkis Oidsalu. Seni on Eesti suuremad relvastusprojektid teostatud suures osas riigilt-riigile tehingute vormis.

Kuigi juba toona oli ministeerium teadlik, et vabaturupõhistel hangetel hakkavad edutud pakkujad tehtud otsuseid ja valikuid kahtluse alla seadma, ei osanud nad ette näha, et avalik võitlus hangete võitmise nimel nii ägedaks kujuneb.

Seotud lood:

„Me ei osanud oodata, et konkurendid nii üksteisel kui kliendil suure võitluse käigus silmad peast kratsivad ja et oma kaebuste menetlemise kanalina hakatakse kasutama riigikogu liikmeid – nagu on tehtud hiljutiste käsitulirelvade ja tankitõrjesüsteemide avatud hangete puhul,“ nentis Oidsalu.

„Seda ei saa ettevõtjale ette heita, et ta üritab hankel põrununa võitu kuidagi teiste vahenditega saavutada, aga ka parlamentaarse järelevalve puhul on avalikkusel õigus teada, kas ja kes riigikogulast lobis, et ta konkreetsete hangete puhul just ühele edutule pakkujale kasulikke avaldusi teeb,” lisas ta.

Relvalobile oma reeglid

Probleemiks muutub see siis, kui ametnike, riigikogulaste või ajakirjanike juures lobitööd tegevad relvatöösturite esindajad suudavad tekitada olukorra, kus hankeid ei võida see, kes õiguspäraselt ja pärast vaidlustusi peaksid lepingu saama, vaid see, kes suudab tekitada hankijate mõjutamiseks piisava avaliku surve.

Oidsalu ettepanek olukorra lahendamiseks on lihtne – Eestis tuleb kehtestada kindlad relvalobi reeglid ja sellega võiks soovitavalt alustada juba selle aasta jooksul. Riiklikul tasemel on räägitud lobitöö reguleerimise vajadusest ka 2011. aastal, kui justiitsministeerium koostas sellesisulise analüüsi, kuid pärast seda on asi soiku jäänud.

„OECD on andnud oma liikmetele väga selge soovituse kehtestada lobitegevuseks käitumisreeglid ja eelistavalt see ka ametlikult reguleerida, Eestis pole sellega kahjuks kaugele jõutud. Ma tahaks selle uuesti päevakorda tõsta ja tahaks kutsuda üles ka kõiki hangetesse puutuvaid osapooli, sealhulgas riigikogu liikmeid, allikakriitiliselt endalt küsima, kellelt temale jõudnud info pärit on,” lausus kaitseministeeriumi ametnik. „Aga see ei piirdu ainult hangetega, meil on hiljutine näide ka kahest lobistist, kellest said valitsuse liikmed,“ lisas ta.

"Eri riigid kasutavad erinevaid meetodeid selle jaoks. Mõned riigid, näiteks Põhjamaad, on loobunud regulatsioonist, aga seal on muu õiguskord ja valitsuse läbipaistvuse meetmed on väga tõhusad. Teises riikides on mindud ametlikumat teed ja peetakse lobistide registrit,” rääkis Oidsalu.

Ka tõi ta välja, et Eesti kaitsehangete süsteem on seni paistnud silma oma otsuste vähese politiseeritusega. „Hangete planeerimisel lähtutakse eelkõige kaitseväe juhataja sõjalisest nõuandest. Väga oluline on kõnelda ka ekspertide võimu teisest poolest. On üldteada, et paljudes kaitsetööstusettevõtetes töötab endiseid kaitseväelasi ja politseinikke,” lausus Oidsalu.

Loe veel

Ta märkis, et Eesti pole selles osa erand, see on ka NATO riikides üldlevinud karjäärimudel. „Endiste professionaalide kaasamine on nende ettevõtete tootearenduse seisukohast hädavajalik. Eesti avalikus sektoris ei ole seni kehtestatud n-ö mahajahtumise klausleid. Ma ei oska hinnata, kas ja mis juhtudel need tõhusad oleksid, aga ka seda saaks hinnata justiitsministeerium või rahandusministeerium, vaadates avalikku teenistust laiemalt,” leidis Oidsalu.

Tema sõnul rõhutab ka kaitsepolitsei viimane aastaraamat, et on oluline, et lobitegevus oleks reguleeritud. Eelmisel aastal kirjutas ka suhtekorraldaja Ott Lumi Äripäevas, et selles valdkonnas oleks reegleid vaja.

Jäävad uut süsteemi eelistama

Viimasel ajal avalikkuse tähelepanu alla sattunud relvahangete puhul on kaitseministeeriumile heidetud ette ka seda, et uut hankemudelit järgides on neile kulupool väga oluline ja et üldjuhul valitakse kõige soodsam pakkumine. Oidsalu kinnitusel on avatud hangete mudel toomas maksumaksja jaoks olulist kokkuhoidu.

"Pakkumiste hinnavahed, näiteks käsitulirelvade puhul, on kuni kahekordsed, pakkumiste erinevused võivad olla 10-20 miljonit. See on väga suur raha. Pikamaa tankitõrjesüsteemide puhul on vahe eeldatavalt isegi suurem," lausus ta. Oidsalu selgitas, et „eeldatavalt” seetõttu, et üks firma otsustas pakkumist mitte esitada ja kasutab nüüd lobitöö vahendeid, et hanget delegitimiseerida ja seega mitteametliku surve abil endale soodsamaid hanketingimusi saavutada.

Ametniku sõnul pääses näiteks tankitõrjesüsteemi hanke puhul üllatava lihtsusega eetrisse narratiiv, justkui oleks hankel ainsana pakkumise teinud ettevõtte tankitõrjerelv iganenud või kasutuskõlbmatu, seda NATO riigid ei kasutavatki ning justkui poleks hankija kehtestanudki mingeid tehnilisi kvaliteedinõudeid.

„Tankitõrjesüsteemi hankel seati kokku 51 tehnilist vastavuskriteeriumit. EuroSpike tankitõrjesüsteem on kasutuses 14-s NATO riigis, seda kasutavad nii meie põhja- kui ka lõunanaabrid ning Eestis püsivalt pataljoni hoidev Ühendkuningriik. MBDA relvasüsteemi kasutab hetkel ainult tootjariigi armee,” kirjeldas Oidsalu.

Sellest hoolimata aga suutis relvatööstuse lobi tekitada olukorra, kus avalikult kutsuti üles kasutama eeldatavalt märksa kallimat relvasüsteemi. „Kujutame võrdluseks ette olukorda, kus Škodaga sõitvale kaitseväelasele heidetakse ette, et ta ei eelistanud BMW-d. Tankitõrjesüsteemide hanget ümbritsevat diskussiooni jälgides tundub, et ka selline ühiskondlik tellimus pole saavutamatu,” lausus Oidsalu.

Ta märkis, et see, kas ja millise kergusega rahvusvahelisel relvaturul karastunud korporatsioon suudab initsieerida avalikke enesesüüstamise kampaaniaid, on kokkuvõttes ka meie ühiskondliku väärikuse küsimus. Järgmine kord, kui kaitsevaldkonna otsustaja valiku ees, kas hankida midagi vabaturult või riik-riigile tehinguga, oleks tema sõnul kahju ja kahjulik, kui vabaturuhankest puhtalt maine kahjustamise hirmus loobutakse poliitiliselt motiveeritud riigilt-riigile tehingu kasuks.

Sel aastal kulutatakse 231 miljonit

„Võimalusel eelistame edaspidigi vabal konkurentsil põhinevat kaitsehangete mudelit. Küllap ka relvaturg selle mõttega varem või hiljem harjub,” usub kaitseplaneerimise asekantsler.

Oidsalu kinnitusel plaanib kaitseministeerium ka ametliku pöördumise justiitsministeeriumile teha, et siinsete lobireeglite kehtestamine taas läbi kaalutaks. „Seda tuleks kindlasti teha koos lobifirmadega. See turg on tänaseks Eestis välja kujunenud,” märkis ta.

Kaitseministeeriumi valitsemisala arengukava 2020-2023 näeb ette lisaks käsitulirelvadele ja pikamaa tankitõrjesüsteemidele ka kuulipildujate, liikursuurtükkide, raadiojaamade, kuulivestide, isikuvarustuse, laskemoona jpm suuremahulist hankimist. 2019. aastal hangitakse kaitseotstarbelist varustust 231 miljoni euro ulatuses.