Kaitsepolitsei jättis VEB-i materjali avalikustamata, kuna sai info loata jälitades
Riigikogu VEB Fondi uurimiskomisjoni endine esimees Rainer Vakra (SDE) ütles toona Ärilehele, et kaitsepolitsei teatas oma vastuses - ka see on salastatud -, et riigisaladuse salastatust kustutada enne salastamistähtaja möödumist pole võimalik. Kaitsepolitsei keeldus ka osalisest salastatuse kustutamisest, kuna see võib seada ohtu teabe kogumisel osalenud isikute julgeoleku.
Aga see ei ole ainus ja peamine põhjus, miks kaitsepolitsei ei ole huvitatud VEB-i materjalide avalikustamisest.
Ärilehe allika kinnituse kohaselt hankis kaitsepolitsei VEB-i puudutava info 1990ndatel teatud inimesi ja asutusi ebaseaduslikult jälitades ja jälgides, mistõttu olemasoleva info kas või osalisegi avalikustamise puhul tuleks loata tegutsemine ilmsiks.
Toonane niigi nõrguke taasiseseisvunud Eesti finantssüsteem oli Vene eriteenistuste huviorbiidis. Idanaabri eriteenistused üritasid mitmel moel siinset finantsstabiilsust destabiliseerida, mistõttu tegi kaitsepolitsei erineval moel ja viisil jõupingutusi venelaste rünnakuid ära hoida ja tõrjuda.
Kaitsepolitsei pressiesindaja Harrys Puusepp jäi VEB-i teemat kommenteerides napisõnaliseks: "Kaitsepolitsei on põhjendanud salastatuse kustutamise keeldumise, kuna see võib seada ohtu teabe kogumisel osalenud isikute julgeoleku."
Kaitsepolitsei puutus ebaseadusliku jälitustegevuse kahtlustustega kokku ka kuulsa maadevahetuse kohtuprotsessi käigus. Nimelt mõistis Harju maakohus kõik nn maadevahetajad õigeks, kuna viitas oma otsuses, et justkui oleks neli eeluurimiskohtunikku andnud jälituslubasid prokuratuuri mõjutusel ja ebaseaduslikult, jälitustegevus on olnud ebaproportsionaalne, jälitatud on lubadeta ja raamatupidamisekspertiis kohtukõlbmatu.
Tallinna ringkonnakohtus ja riigikohtus mõisteti maadevahetajad siiski süüdi.
