KAIVO KOPLI: Kus on paavsti miljonid?
Nagu paljudel surelikel kombeks, jättis ka hiljuti siit ilmast lahkunud Karol Woytila endast testamendi. Kui aga tavatähenduslikus testamendis määratakse järeltulijatele midagi (sest muidu pole ju testamendi tegemisel suurt mõtet), siis paavsti testament oli pigem vaimne. Ei pärandanud ta kellelegi liire, kui tal neid olnuks kuskile tasku-põhja jäänud, ja ka mitte eurosid, mis teadagi Vatikanis käibel. Võib hoopis öelda, et tegelikult pärandas ta oma järeltulijale võlgu elava majapidamise, kus raha kulub rohkem, kui sisse tuleb.
Rikkaim struktuur
Üldlevinud arvamus on siiski vastupidine, kuigi Vatikani ametnikud seda müüdiks nimetavad. Nimelt selline, et paavst kontrollib suuremaid rikkusi kui ükski teine mees maa peal ning et kuigi Jeesus, kristluse alusepanija, oli vaesemast vaesem, on end tema kirikuks nimetav roomakatoliku kirik päratult jõukas, riisudes paari tuhande aastaga kulda ja karda kokku kogu maailmast.
Tõepoolest, sajandite pikkust rikastumist pole võimalik eitada, kuigi selle hiilgavamad ajad on jäänud sajandite taha.
Kiriku ajaloo jooksul võib rikkuse kogumises isegi eraldada etappe ehk asjakohasemas keeles väljendudes erinevate äriplaanide kasutamist.
Näiteks esimene äriplaan seisnes palverännu vajaduse ja võimaluse tekitamises. Selle aluseks sai Püha Peetruse kui esimese paavsti kultus. Kuigi täit selgust pole selleski, kas Peetrus esimese paavstina üleüldse Roomas käis, reklaamisid hilisemad paavstid väsimatult Igavest Linna kui Püha Peetruse hauapaika, kuhu tuli tulla palverännule, pattudest puhastuma ja õnnistust saama. Nagu nüüdsel turismireisil, nii kulus tol ammusel ajal raha kohapeal elamiseks ja suveniiride (näiteks mõni väike rist keti otsas ikka) koju kaasa viimiseks. Rikastumine leidis aset ka vastupidiselt ? palverändurid tõid kingitusi ja tollase maailma vägevate puhul olid need ka vägevad.
Muu hulgas aktsepteerisid paavstid meelsasti kinnisvaralisi kingitusi, nii et vaevalt kolm sajandit pärast seda, kui keiser Constantinus oli tunnustanud ristiusku, oli kirikust saanud suurim maaomanik. Maid, seejuures koos inimestega, sai mõistagi müüa.
Maid sai ka juurde nõuda, välja pressida, oma võimu alla haarata, enda omaks kuulutada nii läänepoolses Euroopas kui ka Lähis-Idas Kristuse haua vabastamise nimel peetud ristisõdade raames ja hiljem ookeanitaguste uute maade avastamisel. Ja mitte ainult maid ei ihanud kirik ? näiteks kui Ameerikas jõudis üks salk seltsimehi praeguse Panama kandis Vaikse ookeani rannikule, tormas kaasas olnud preester lainetesse, rist püsti käes ja karjudes: ?Ma kuulutan selle vee Jeesus Kristuse omaks!? Jeesuse asemikuks maa peal on teadagi kes.
Uus äriplaan
Umbes tuhat aastat pärast Kristuse surma võtsid tema jüngrid laiemalt kasutusele uue äriplaani ? Kristuse kirikus saab olla see, kes selle eest maksab. Tänapäevaks on see mõnel pool ?Peetruse pennideks? nimetatud maks küll muutunud pigem vabatahtlikuks. Järgmiseks variandiks oli aga omamoodi futuuridega kauplemine, kui selleks pidada indulgentside müümist, mis vabastasid ka tulevikus sooritatavaist pattudest. See oli üks asi, mis Martin Lutheril hinge täis tegi ja korrumpeerunud kiriku asemele protestiparteid looma ärgitas.
Tänapäeva Vatikan ei pea end sugugi rikkaks. Näiteks läinud aastal kirikuriigi rahalisest seisust rääkides ütles kardinal Sergio Sebastiani, kes on Vatikani ehk Püha Tooli majandusasjade prefektuuri juht, et see on müüt. Vastasel juhul ei peaks ju Püha Tool laskma maailmas korjanduskarpidel ringi käia, väitis Sebastiani.
Järjekordselt tulid jutuks Vatikani rikkused kahel põhjusel. Esiteks oli päevakorral USA piiskopkondade vastu esitatud seksuaalse ahistamise süüdistused, mõistagi ameerikalikul moel koos kopsakate valurahanõuetega. Näiteks Portlandi peapiiskopkond esitas kohtule pankrotikaitsetaotluse, sest ahistamissüüdistuste lahendite maksumus ulatus 50 miljoni dollarini. Ohvrite esindajad kuulutasid seepeale, et Vatikan võiks ju mõned oma maalid maha müüa.
Varad jäävad müümata
Sixtuse kabeli Michelangelo laemaalingut, mille alla kardinalid peagi kogunevad uut paavsti valima, ei saa muidugi müüa. Kuid kardinal Sebastiani sõnul pole ka muudel Vatikani maalidel ja kunstiväärtustel, niisamuti kui paleedel mingit kommertsväärtust. Näiteks paavsti kuuekorruseline majake kullatud katuse ja freskodega kaetud seintega on bilansis deebetreal, milles väljenduvad selle koristamise ja siit-sealt kohendamise kulud.
Varade müüki ei olevat Vatikanis tõsiselt kaalutud isegi rasketel aegadel. Pealegi on katoliku kirik küll ülemaailmne hierarhiline struktuur paavstiga tipus, kuid keskvõim ei sekku kohalikesse rahaasjadesse. Võib-olla vaid siis, kui mõni piiskop on hunniku raha pihta pannud, Vatikan ka sekkub, kuid sugugi mitte justkui omanikuna tütar-ettevõttesse värskeid finantse pumbates.
Seda enam, et Vatikanil on probleeme endagi finantsidega, mis oligi kardinal Sebastiani sõnavõtu teiseks põhjuseks. Nimelt tutvustas ta kokkuvõtet Vatikani finantsaastast, mis lõppes 11,8 miljoni dollari suuruse puudujäägiga kolmandat aastat järjest. Jutt oli aastast 2003, läinud aasta andmed avaldatakse nüüd juulis. Tulemus oli aga märksa parem rekordilisest 86-miljonilisest defitsiidist 1991. aastal.
Hämarad rahaasjad
Sel ülemöödunud aastal siis oli Vatikanil sissetulekuid 251 miljonit dollarit ning kulutusi 263 miljoni dollari eest. Kuna Vatikan kuulub siiski eurotsooni, pani kardinal Sebastiani osa arve eurodesse ja andis teada, et 79,6 miljonit eurot saadi diotseesidest, usuühendustelt, katoliiklikelt fondidelt. Aasta varem saadi sedamoodi kokku 85,4 miljonit eurot, kuid osalt olevat langus seotud dollari kursiga euro suhtes. Dollarites arvestatavatest ?Peetruse pennidest? ehk annetustest saadi kokku 55,8 miljonit.
Tegelikult küll ei näita Vatikani finantsaruanne sugugi rahavoogu, mis Vatikani läbib. Täiesti hämarad on Vatikani panga rahaasjad, finantsiliselt eraldi tegutsevad ka misjonäriühendused ning paljud muud asutused, mis muus mõttes on Vatikaniga vähem või rohkem seotud. Nii polegi imestada, et teatmeteosed jäävad Vatikani majandusliku seisu kajastamisel napiks, piirdudes sageli vaid tõdemusega, et majandus on ?mittekommertsiaalne?. Kuigi vaevalt oleks pühaduseteotus nimetada kommertsiks Vatikani müütavaid suveniire, postmarke ja muud tulutoovat nänni.
Pealkirjas esitatud küsimus oli mõeldud muidugi retoorilisena ja viitena palestiinlaste suure juhi Yasser Arafati lahkumise järel kõlanud sarnastele küsimustele, et kuhu kadusid Arafati miljonid. Ilma neid kahte meest tegelikult seostamata. Kuid vastata saab siiski ning küllap mitut moodigi. Näiteks nii, et need paavstide miljonid tohutu jõukuse tähenduses kadusid juba ülemöödunud sajandil, mil kadus ka paavstiriik ? välja arvatud siis see hale jäänuk mõne maja, kiriku ja väljakuga Roomas. Siis, kui Itaalia ühendati 19. sajandi teisel poolel kuningriigiks ja paavstid kaotasid maa ja rahva ehk suure osa tulubaasist.
Igatahes polnud Johannes Paulusel oma väikeses Vatikanis ladinakeelse pangaautomaadi juurde asja.
