Kui suvise pööripäeva puhul oleks samavõrd kombeks kingitusi teha nagu talvisel, siis oleks parajasti viimane aeg mingi kink leida. Pakuks näiteks hambaharja, aga muidugi elektrilist. Kindlasti ajaks asja ära ka mõni lihtsam, näiteks Hiina toode. Aga kui juba siis juba, võtkem midagi kobedamat ? Philips Sonicare Elite 7000.

See on üsna kallis, umbes 2000 krooni. Nii et kui ei raatsi ära kinkida, siis jätke endale ja proovige kohe ära. Seni kuni hambaid pesete, lugege aga sellest, mis teil õigupoolest otsapidi suus on.

Selle 161,034 grammi kaaluva riistapuu tegemisse on kaasatud 4500 töölist tosinas tehases kümnel maal, mis asuvad viies ajavööndis. Kuigi iga asja on ilmselt võimalik peaaegu lõputult aina väiksemaiks osadeks ?tükeldada?, koosneb see Philipsi hambahari põhimõtteliselt 38 komponendist.

Detailid eri riikidest

Energia tagab laetav nikkel-kaadiumpatarei, mida valmistatakse Jaapanis, Prantsusmaal ja Hiinas. Plaadike, millele koostatakse hambaharja nii-öelda elektrooniline süda, on ette valmistatud Zhuhais, mis asub Hiina kaguosas. Mootorikeses kasutatud vasktraadipool on pärit samuti Hiinast, sedapuhku aga Shenzhenist, mis küll ei asu Zhuhaist kuigi kaugel. Elektroonikaplaadile kinnitatavad komponendid ? transistorid ja resistorid ja nii edasi, kokku 49 osakest ? tulevad Malaisiast. Paigaldatakse need aga hoopis Manilas, mis on Filipiinide pealinn. Seejärel jätab see osa hambaharjast (tegelikult küll umbes 100 000 osa hambaharjadest nädalas) Aasiaga hüvasti, seilates üle ookeani Ameerikasse.

Samal ajal käib töö ka Euroopas. Kui elektroonikavärk on teel või pigem siis veel (vee peal teel, kui nii sobib öelda) Manilast Snoqualmie?sse, veetakse plastdetaile Klagenfurtist Austrias Bremerhavenisse Saksamaal. Klagenfurtis valmivad ka terasest komponendid, mille tooraine saadakse Sandvikenist, Rootsist seega.

Bremerhavenist pannakse pooltooted laevale ja läkitatakse samuti üle ookeani, sedapuhku üle Atlandi New Jersey osariigi Port Elizabethi sadamasse. Seal ei tehta midagi muud, kui et kaup pannakse rongile ja veetakse mandri teisele rannikule ehk sinna samasse Snoqualmiesse, mis asub ligikaudu 40-minutilise autosõidu kaugusel Seattle?ist Washingtoni osariigis.

Seal pannakse 27 880 kilomeetrit läbinud komponentidest kokku elektriline ja tõepoolest globaliseerunud hambahari. Philips on küll Hollandi kompanii, kuid Holland nagu ei puutugi enam eriti asjasse. Hambaharja valmimise teekonnal võibki see riist läbi käia vaid kahe hollandlase käest, selgus Saksa ajakirja Der Spiegel reportaazŠist, milles kirjeldati neid inimesi, kes kas siis Filipiinidel või Hiinas või USA-s Philipsi hambaharja tegemisel ametis on, igaühel oma väike roll. Ja ega vaid kohalik rahvas igas kohas seda tee ? töökäsi on nii Iiri, Ukraina, India, KambodzŠa kui ka Tai päritolu. Zhuhai tehast, muide, juhib hiinlane, kes on sündinud Malaisias, kasvanud üles Singapuris ja kelle üks eesnimi on täiesti euroopalik: Bernard.

Niisiis on nende töö ja vaevaga kokku pandud kena hambahari. Kuid see pole veel kõik, puudu on pakend. Jätaks siinkohal kõrvale teema, kus kasvas ja kelle käe läbi langes puu, millest tõenäoliselt kuskil hoopis teises kohas paberit tehti. Sellele Philipsi hambaharjale, mis, meenutagem, on üsna elitaarne vähemasti hinna osas, tehakse pakend firmas Allpak-Trojan, mis asub Rentonis samuti Washingtoni osariigis ning mille nimi viitab muidugi kuulsale pakendile, mida vanad kreeklased kasutasid sõdalaste transportimiseks vaenlase territooriumile.

Keerukas meistriteos

Allpak-Trojani pakend pole lihtsalt karp. See on päris keerukas meistriteos, kaunistatud seitsme värviga, neist kaks metalliktoonides, osalt kohrutatud, reljeefse pinnaga ja nii edasi. Milleks ometi, karp on ju tegelikult ikkagi karp ja visatakse ära? Aga seepärast, arvavad tootjad, et maailm on muutunud. Inimesed on muutunud. USA-s näiteks tehtavat 70 protsenti ostudest impulsiivselt. Ja kuna supermarketites pole enam müüjaid, kes hüüaksid ?hei, mister, kuidas teile meeldiks saada hambahari kõigest 120 taala eest??, siis ongi vaja karpi, mis ärataks tähelepanu ja tekitaks ostuimpulsi. Sest tarbija ostvat spontaanselt või jätvat ostmata. Ostes küll järgmisel hetkel midagi muud või mõne teise firma toote.

Ning siis on Philipsil probleem, sest isegi 30 miljardi euro suuruse müügikäibega hiiglane peab teenima midagi iga triviaalse hambaharjagi pealt. Kusjuures mitte ainult hoidma selles kallimate hambaharjade sektoris kaheksa protsendini küündivat turuosa, vaid ka peibutama lisa neile 20 miljonile inimesele, kes selliseid puhastusmasinaid kasutavad või vähemasti ostnud on. Ja hoidku jumal ning nobedad naisenäpud (peamised Aasias komponente tootvad ja kokku panevad töökäed on tõesti naissoost) selle eest, et võimalikud hambaharjahuvilised ei sirutaks kätt konkurendi sarnase toote, näiteks Brauni 3D Exeli järele.