Kaja Kallas: kelle huve teenib uus EL-i ärisaladuse direktiiv?
Euroopa Parlamendis on arutlusel direktiiv, mis ühtlustaks ärisaladuste kaitset liikmesriikides. Euroopa Parlamendi liikme Kaja Kallase hinnangul võib võib selle rakendudes tekkida olukord, kus ärisaladusi tugevamalt reguleerides seatakse innovatsioonile veelgi enam piiranguid.
Euroopa Liit liigub teadus- ja innovatsioonipõhise majanduse ning ühiskonna suunas, kus informatsiooni kasutamine on võtmetähtsusega. Hiljutine rahvusvaheline uuring näitas, et pea kolmveerand organisatsioonide väärtusest on mittevaraline. Kõige arenenumates majandustes kasutatakse väga tõhusalt teadmistele põhinevat kapitali. Mõnedes riikides, näiteks Rootsis, Suurbritannias või USAs ületavad investeeringud teaduspõhisesse kapitali investeeringuid füüsilistesse varadesse.
Selleks, et teadmine oleks kapital, mida oma äri eduks keerata, peaks see olema midagi, mida teised ei tea. Kui äri ja selle idee on veel algusjärgus ning patenti taotleda ei saa või see pole mõistlik, siis sel justkui kaitset ei olegi. Enamikus Euroopa Liidu riikides on ärisaladuse mõiste ja ka selle kaitse ebaselge ja ettearvamatu. Erinevad regulatsioonid suurendavad ebakindlust investorite hulgas.
Kui mõelda sellele, et innovatsiooni aluseks on ka koostöö teistega ning juba olemasolevate lahenduste kasutamine, siis peab olema võimalik oma ideid ja saladusi teistele kasutada anda ilma hirmuta, et need lähevad kaotsi. Ja kui lähevad, siis nii, et vargusel oleks ka seaduslik tagajärg.
Direktiiv ärisaladuste kaitseks
Euroopa Parlamendis on hetkel arutlusel direktiiv, mis ühtlustaks ärisaladuste kaitset liikmesriikides. Kõigepealt tuleb aru saada, mis eristab ärisaladusi muudest intellektuaalse omandi õigustest. Ärisaladus iseenesest ei anna saladuse hoidjale eksklusiivset õigust antud informatsioonile, seega pole see patent. Samuti ei saa sellele taotleda mingisugust registreeritud kaitset. Konkurent võib paralleelselt jõuda samale järeldusele või avastusele ja seeläbi seaduslikult seda kasutada. Kuidas aga siis on võimalik tõendada, et ärisaladus on varastatud, kui konkurent võib sama infoni jõuda lihtsalt erinevat teed pidi?
Kogu selle direktiivi menetluse käigus on mul tekkinud hulgaliselt küsimusi. Olen kohtunud paljude ettevõtteid esindavate organisatsioonidega, et selgitada, kus täpselt probleem on ja kas pakutud lahendus ikkagi sobib. Kõik osapooled tunduvad olevat seda meelt, et sellist ühtlustamist on vaja ja komisjoni algatus on samm õiges suunas. Teisalt, kui küsida konkreetseid näiteid, kus ärisaladust on vääralt kasutatud ja sellest töös olevast regulatsioonist oleks olnud kasu, siis pole selliseid näiteid võtta.
Kuivõrd olen pikalt töötanud advokaadina, siis tean, kui raske on kõlvatu konkurentsi asju kohtusse, ja veel hullem − lahendini viia. Kuivõrd ärisaladuse regulatsioon on paljuski sarnane, siis kasutan seda analoogiat. Esiteks peab suutma tõendada, et sul või ettevõttel on midagi, mida võib pidada ärisaladuseks. See tähendab − see on informatsioon, millel on äriline väärtus (commercial value) seetõttu, et see ei ole teistele teada ja selle omaja on võtnud ette mõistlikke samme selleks, et info ei saaks avalikuks. Teiseks peab suutma tõendada, et see saladus on tahte vastaselt võetud ja seda kasutatakse sinu tahte vastaselt. Kui on sõlmitud konfidentsiaalsusleping, siis laienevad ärisaladuse kaitsele lepingulised garantiid, kui seda aga tehtud pole, peaks appi tulema väljatöötatav regulatsioon. Aga kohtusse minemine tähendab alati aja- ja rahakulu. Kui midagi on raske tõendada, siis lüüakse hoopis käega ja minnakse eluga edasi.
Kelle huvides?
Minu jaoks on suur küsimus, kelle huvides väljatöötatav direktiiv ikkagi on. Direktiivi seletuskirjas räägitakse, et seda on vaja eelkõige idufirmadele ja väikestele alustavatele ettevõtetele, kuna suured saavad oma saladusi kaitsta ka muul moel. Samas, kui vaadata uuringut, millele Euroopa Komisjon direktiivis toetub, siis seal on valdav osa vastanutest just suured ettevõtted. Ega suured ei kasuta seda väikeste kiusamiseks? On see ikka väikeste ettevõtete huvides? Väikestel ei ole reeglina lihtsalt aega ja ressurssi küsitlustele vastata, nii võibki tekkida olukord, kus tegelikult tuleb direktiiv hoopis suurte heaks, sest nemad olid ainukesed, kes vastata said. Palusin kohtumisi ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete esindajatega, aga ei saanud neilt ühtegi konkreetset vastust ei näidete ega sisu kohta. Küll on aga oma seisukohta varmad väljendama näiteks suured parfümeeriaga tegelevad ettevõtted, kellel on selliseks suhtluseks palgatud terve armee inimesi.
Uuring, millele Euroopa Komisjon direktiivi seletuskirjas toetub, ütleb tegelikult seda, et ettevõtete enda arvates jõuavad nad innovaatiliste lahendusteni paremini koostöös teiste ettevõtetega (87% vastanutest arvas nii). Kas ei või tekkida olukord, kus me ärisaladusi tugevamalt reguleerides seame innovatsioonile veelgi enam piiranguid? Seniks kuniks käib vaidlus selle üle, kas oli ärisaladus või mitte ja kas seda tohtis oma innovaatilise lahenduse leiutamiseks kasutada või mitte, saab peale panna kohtu aresti, et ärisaladust ei või kasutada, seega innovatsioon sellisel kujul jääb seisma.
Omaette küsimus on nõude aegumise tähtaeg, mille üle käib siin ka tugev vaidlus. Esialgne ettepanek oli kolm aastat ärisaladuse rikkumise faktist teada saamiseks, nüüd on Itaaliast pärit raportöör pakkunud välja kuus aastat alates teadasaamisest. See võib tähendada, et kuus aastat pärast seda, kui on selgunud, et mingi idee, millele ma ise ei näinud erilist kasutust, osutub kellegi teise käes kasulikuks, saan ma nõuda nende kaupade turult ärakorjamist, sest väidetavalt on nende tootmiseks kasutatud minu ärisaladust. Samas arvestades, et praeguses maailmas muutub kõik nii kiiresti, siis paari aasta pärast on suure tõenäosusega teadmine, mis mul hetkel on, juba kasutu. Nii pikaks ajaks teema õhku jätmine ei suurenda ühegi ettevõtte jaoks kindlust, et keegi hiljem ei tule väitma, et see just oli tema idee. Ja isegi kui ta ei suuda seda kohtus ära tõendada, saab sellise kohtuvaidluse püstipanemisega siiski tekitada palju ebameeldivusi. Ja see ei tohiks olla asja eesmärk.
Kuivõrd menetlus kestab veel mõnda aega, on võimalik veel protsessi mõjutada ja olen igasuguste kommentaaride, eriti näidete eest ärisaladuste kaitse vallas tänulik. Ja tuletan ettevõtjatele meelde, et kui direktiiv jõuab Eesti õigusruumi ülevõtmiseks, siis on direktiivi sisu muuta juba liiga hilja.
Artikkel ilmus Kaubandus-tööstuskoja Teatajas.
