Kaja Kallas: Teise samba lõhkumisega põlistatakse vaesus pensionieas

 (425)
Kaja Kallas
Kaja KallasFoto: Ilmar Saabas

Pensionisüsteemi lõhkumisega on nii nagu iga teise asjaga: ehitamine võtab aastaid, lõhkuda jõuab nädalaga.

Kavandatav II pensionisamba vabatahtlikuks muutmine on just kogu pensionisüsteemi lõhkumine, isegi kui seda looritatakse kauni sõnaga reform. Sest kui pensionisüsteem rajaneb kolmele sambale: riiklik pension, kohustuslik kogumispension ja vabatahtlik kogumispension, siis ka kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikuks muutmine tähendab seda, et üks sammas kaob süsteemist ära ning jääb ainult riiklik ja vabatahtlik. Me ei ole muudatuste kohta näinud põhjalikke uuringuid, mõjuanalüüse, samuti ei ole teada, kuidas inimesed käituvad. Lihtsalt öeldakse, et see on poliitiline tahe ja plaan rammitakse läbi isegi kui erinevad eksperdid juhivad tähelepanu ohtudele.

Kuivõrd Eestis pole inimestel siiani ulatuslikku vabatahtlikku kogumise harjumust, tähendab see, et järjest suurem koorem pensionite maksmisel on riigi kanda. Ometi on teiste riikide praktika näidanud, et see ei ole mõistlik mõte. Nagu Euroopa Finantsrurgude assotsiatsiooni (Association for Financial Markets in Europe (AFME)) uuring näitab, siis kõige suurem oht pensionisüsteemidele on poliitiline sekkumine. Selle uuringus on tabel (lk 14), mis näitab, kuidas pensionivarad on kasvanud. Kõikide nende riikide pensionivarad, kus pole teist pensionisammast või veelgi hullem, kus teine pensionisammas on natsionaliseeritud või suletud, on oluliselt väiksemad, kui nendel riikidel, kellel toimiv 2. sammas on. Samas aga ühiskond vananeb samamoodi. Selle tabeli põhjal võib öelda, et pensioni 2. samba lõpetamine ei ole tark poliitiline otsus.

Seotud lood:

Pensionisüsteemi lõhkujad ei varjagi, et loodavad, et inimesed võtavad raha välja, sest siis saab väljavõetud summasid maksustada ja sealt kogutud raha kohe ära kasutada. Kui see on vabalt kasutatav inimese vara, siis saab sellele täitemenetluse kohaselt pöörata ka sissenõuet nii nagu mistahes muule varale. Ehk siis lihtsustatult öeldes: kui inimene on oma võlgade katteks andnud võlausaldajale oma säästud, viinud pandimajja oma televiisori ja vanaema ehted, siis saab võlausaldaja pöörata oma nõude ka II pensionisambasse kogutud säästudele ja ka see tuleb võlausaldajale loovutada. Seda eesmärki ei varja II pensionisamba lõhkumise eestvedaja Helir-Valdor Seeder, kes 25.03. 2019 on öelnud ERR-le: “Kes ei soovi teise sambaga jätkata, sellel on vabadus see raha välja võtta. Investeerida mujale, maksta kinni oma pikaajalised laenud näiteks.”

Pensionieas peab oma säästud loovutanud inimene lootma ainult riigi peale. Aga nagu eelpool toodud uuringus viidatud, on kõige suuremaks ohuks pensionile poliitiline risk. Kes ütleb, et kui see inimene jõuab pensioniikka, ei ole võimul seltskond, kes tahaks ka talle praegu lubatud riikliku pensioni teistele välja jagada? Samuti on oht, et kunagi tulevikus hakatakse ümber jaotama nende inimeste sääste ja hoiuseid, kes on vastutustundlikult pensionieaks säästnud. Populistlike poliitikutel on kalduvus iseenda rumalusest tekitatud probleemid lõpuks ikka määrida maksumaksja kaela.

Seda kõike kirjutades ei ütle ma, et pensionisüsteemil ei oleks vigu, mida saab ja tuleb parandada. Kindlasti vajab muutusi väljamaksete kord, samuti peab olema võimalus vabatahtlikult ka II sambasse oma panust suurendada. Seda pole aga võimalik teha, kui süsteem on lõhutud ja usaldus koos riigiga pensioniks kogumisse kaotatud.

Target Ärileht