Kantsler Tali: euro-suurust väljakutset pole, kuid tööd on küllaga

 (15)
Kantsler Tali: euro-suurust väljakutset pole, kuid tööd on küllaga
Rahandusministeeriumi kantsler Veiko TaliFoto: Andres Putting

Rahandusministeeriumi uus kantsler Veiko Tali ütles Delfi Majandusele antud intervjuus, et kuigi euro suurust väljakutset hetkel silmepiiril ei ole, tööst puudu ei tule ning palju on teha nii Eestis eelarvepoliitika teemadel kui Euroopas "meie asja" ajamisel.

Euro on meil nüüd käes. Mis on järgmine suurem asi, mida kantsler vedama hakkab?

Ühtegi sama mastaapset projekti kui Eesti üleminek eurole ei ole praegu silmapiiril näha. Eurole ülemineku vundament laoti 2009. aastal, kui meil õnnestus täita eurotsooniga liitumise kriteeriumid. Eelmise aasta põhirõhk oli eurole ülemineku tehnilisel ettevalmistamisel. Nüüd seisab meil ees uus väljakutse selles protsessis: teostada ennast eurotsooni aktiivse ja vastutustundliku liikmena, aidata kaasa eurotsooni usaldusväärsuse kindlustamisele.

Kantsleri põhiülesanne on "vedada" ja motiveerida ministeeriumi meeskonda, et toime tulla meie peamiste funktsioonide ja prioriteetidega. Huvitavaid, olulisi ja ka keerulisi väljakutseid jätkub kõigis valdkondades.
 
Mida näete oma ametiaja, järgneva viie aasta suurimaks eesmärgiks ning nurgakiviks?

Ühte suurt ja domineerivat eesmärki ei oska otseselt kogu perioodi nurgakivina püstitada. Küll tooks välja mõned mõtted esmast tähelepanu väärivate suundade osas.

Rahandusministeeriumi keskseks tegevusväljaks on eelarvepoliitika. Riigieelarves „saavad kokku“ riigi tulude ja kulude tervikpilt, makrotasandi tasakaal ja mikrotasandi valdkondlikud prioriteedid. Kujunenud fiskaalses ja majanduslikus keskkonnas on äärmiselt oluline käituda vastutustundlikult, teha õigeid valikuid ning tagada eelarvekulude tõhusus ja kvaliteet.

Arvestades riigieelarve tulude ja kulude struktuuri ning ühiskonna demograafilisi arenguid, on eelarvepoliitika kõige suurem pikaajaline väljakutse sotsiaalkindlustuse kulude jätkusuutlik rahastamine. Loodan, et selle valdkonna korralduse osas tehakse järgneva 5-10 aasta jooksul mitmeid struktuurse tähendusega otsuseid, mis võimaldaks tulevikus kindlustada piisava taseme ja tõhusa struktuuriga sotsiaalse kaitse ilma maksukoormust kõrgustesse tõstmata. Tervikuna oleks suurepärane, kui poliitiliste otsuste tegemise protsessi saaks üha rohkem „istutada“ pikaajalist ja analüüsil põhinevat vaadet.

Teise prioriteedina osundaks meie väljakutsetele Euroopas. Värske eurotsooni liikmena peaksime üha rohkem olema võimelised mõtlema Euroopa Liidu tasemel ja tõusma oma probleemide kaevikuist kõrgemale. Euroopa Liidus valikute tegemisel tuleks vähem kapselduda üksnes Eesti huvide kaitsmisele, vaid hinnata ühe või teise otsuse mõju kogu Euroopa Liidu (või eurotsooni) arengu ja globaalse konkurentsivõime seisukohast. Lisaks Euroopa suunale pean väga oluliseks koostööd Põhja- Balti regioonis, näiteks finantsstabiilsusvõrgustiku arendamise osas.

Kolmanda olulise suunana tooksin välja ministeeriumi rolli riigi halduspoliitika kujundamisel ja rakendamisel. Viie aasta perspektiivis võiks loota olulisi edasiminekuid mitmete projektide osas, mis võimaldavad riigil tulemuslikumalt, tõhusamalt ja läbipaistvamalt toimida. Eelkõige puudutab see praegu riigi tugiteenuste konsolideerimist, riigihangete korraldust ja avalikku teenistust.

Kuidas muudab kantsleriks saamine Teie töörutiini ning töö sisu?

Kõiki uue ametiga kaasnevaid võlusid ja valusid pole ma veel ilmselt tunda saanud, kuid kindlasti on senisest rohkem erinevaid kohtumisi ja nõupidamisi, oluliselt rohkem tuleb kooskõlastada ja (lõpp)allkirjastada erinevaid dokumente. Nagu karta võis, jääb kahjuks vähem aega süvenemiseks sisulisematesse teemadesse. Loodan siiski „regulaarrutiini“ embusse mitte lämbuda ja leida piisavalt aega ka strateegilisemate arutelude jaoks. Abi on kindlasti sellest, et töötan rahandusministeeriumis nüüd juba üle 17 aasta. Siinsed inimesed, maja elukombed ja protseduurid on mulle paljuski teada.

Millised on esimesed tööd ja tegemised, mida uuel kantsleril tuleb ette võtta?

Toimetamisi on päris palju, eelkõige tuleb end kurssi viia nende valdkondade murede ja kavadega, millega olen seni vahetult vähem tegelenud (nt eelarvepoliitika). Parajasti on käimas uue perioodi arengukava arutelud, toimuvad arenguvestlused, lõplikul kinnitamisel on 2011. aasta tegevuskava, analüüsime valikuid struktuurimuudatuste osas.

Loe veel

Lähiaja oluliseks prioriteediks pean valmistumist valimisteks. Eelkõige püüame anda oma panuse, et valimisjärgse uue valitsuse programmi kokkupanijad saaksid vajaliku analüütilise sisendi erinevate poliitikavalikute tegemiseks.

Märtsi lõpuks peaks valmima uus majandusprognoos, käivitunud on uue riigi eelarvestrateegia 2012-15 ja Eesti esimese stabiilsusprogrammi ettevalmistamine. Euroopa tasemel on küpsemas tähtsad otsused eurotsooni stabiilsusmehhanismi osas. Palju meie jaoks tähenduslikke teemasid on „lauale tõstetud“ maksu- ja finantspoliitikas, samuti hakkavad tasapisi küpsema otsused 2014-20 eelarveperspektiivi suhtes.

Viimaseid päevi töötav riigikogu võtab loodetavasti järgmisel nädalal vastu seaduseelnõu, mis võimaldab maksu-ja tollimetil rakendada senisest oluliselt tulemuslikumaid meetmeid käibemaksupettuste vähendamiseks kütusesektoris. Selle pahe väljajuurimine on jätkuvalt erilise tähelepanu all.

Kas Eesti maksusüsteem on hetkel mõistlik või tuleks hakata planeerima kirevamat ning võimalusterohkemat süsteemi?

Maksusüsteem pole kindlasti aastaid kestev karneval, kus kõige kirevama kostüümiga osavõtja iga päev parima punktisumma napsab. Kõlab elementaarselt, aga maksude esmane missioon on siiski fiskaalne – tagada, et riigi ja ühiskonna toimimiseks hädatarvilik raha saaks kokku kogutud. Ning seda tuleks teha võimalikult vähe majanduse ja ühiskonna arenguid takistades. Alles seejärel võiks rääkida maksusüsteemi struktuurist ning maksude suunavast mõjust ettevõtete ja inimeste käitumisele. Maksude reguleeriv roll on kahtlemata oluline, kuid ekslik on arusaam, et maksuerandite ja maksusoodustuste abil saame leida lahenduse kõigile oma muredele. Maksusoodustustele on tihtipeale omane kõrge kulukus, eesmärgist mööda „tulistamine“ ja pühadusena kinnistumine ka siis, kui algsed ajendid juba ammu kadunud.

Eesti maksupoliitika on üldjoontes olnud kooskõlas rahvusvaheliste organisatsioonide (OECD jt) maksualaste soovitustega. Üldiselt suhteliselt mõõduka maksukoormuse juures (oleme EL madalama maksukoormusega riikide kolmandiku hulgas) on meie tööjõu maksukoormus EL-i keskmisel tasemel. Samas põhineb just eeskätt tööjõu maksustamisel meie üha kasvavate sotsiaalkindlustuse (pension, ravi, töötus) kulude rahastamine. Sellele väljakutsele tuleb otsida lahendusi. Ühest küljest peaks tööjõu maksukoormust pigem ohjama, teisalt tuleb leida täiendavaid allikaid sotisaalkindlustuse rahastamiseks, säilitades seejuures sotsiaalkindlustuse hüvede sidumise inimese tehtud sissemaksetega. Sellel viimasel aspektil on oluline motiveeriv roll nii tulude laekumisele kui potentsiaalselt ka inimese riskikäitumisele.

Pean perspektiivis tähtsaks ka ökoloogilise maksureformi elementide edasist rakendamist ja maksuhalduri tegevuse õiguslike ja finantsiliste aluste kindlustamist.

Kas ministeerium peaks alustama pensionisüsteemi ning regulatsiooni tugevdamist ja ümbervaatamist?

Pensionisüsteemi on Eestis viimase 13 aasta jooksul päris fundamentaalselt reformitud ja suuremaks ümbervaatamiseks selles osas ei näe ma mõistlikku põhjust. Rakendatud on kolmesambaline pensionisüsteem, kus igal sambal on oma roll pensionisüsteemi pikaajaliste probleemide ravimisel.

Eelmisel aastal tehti oluline otsus pensioniea edasise järk-järgulise tõstmise osas 65 aastani alates aastast 2016. Hiljuti võeti riigikogus vastu seadus, millega tugevdati finantskriisi õppetundide valguses kohustusliku kogumispensioni (II samba) regulatsiooni ning suurendati tööandjate võimalusi panustada kolmandasse pensionisambasse. Pensionireformi lõpetamata peatükk, mis tuleks esimesel võimalusel uuesti ette võtta, on eri- ja sooduspensionide reform. 2012. aastal on vaja teha otsus riikliku pensionikindlustuse indekseerimise reeglite osas. Pensioniea ja suuruse kujunemise osas tuleks varem või hiljem võtta seisukoht juba mitmes naaberriigis (Rootsi, Soome) kasutusele võetud niinimetatud automaatselt kohalduvate mehhanismide suhtes.

Rahandusministeerium jälgib jätkuvalt kogumispensionisüsteemi toimimist, regulatsiooni edasine muutmine on võimalik ka tulevikus. Püüame muuhulgas suurendada avalikku infot, mis võimaldaks inimestel hinnata pensionifonde ja teha valikuid. Lähiajal on kindlasti tähelepanu all ka teise pensionisamba investeerimisreeglid ning väljamaksete korraldus.

Kuidas suhtute IMFi viimasesse kiidulaulu, et meie eelarvepoliitika on ja peabki olema konservatiivne?

Pikaajaline kogemus näitab, et IMFi hinnangutesse tuleb suhtuda täie tähelepanuga, ka Eesti suhtes tehtud soovitused on olnud reeglina väga asjakohased ja kasulikud. Ajalugu on kinnitanud mitme IMFi poolt Eesti suhtes tehtud „manitsuse“ igakülgset asjakohasust. Viimane majanduskriis on IMFi globaalset rolli ja autoriteeti märkimisväärselt kasvatanud.

Mis puutub tervikuna eelarvepoliitikasse, siis tegelikult peaks kogu arenenud (ja vananev) maailm otsustavalt muutma suhtumist eelarve puudujääki ja riigivõlga ning seadma põhisihiks ülejäägil põhineva eelarvepoliitika. Lõputu võlgu elamine järeltulevate põlvede arvelt ei saa lõppeda õnnelikult.

Kuhu positsioneerute poliitilistelt vaadetelt - paremale või vasakule?

Pikaajaline töö rahandusministeeriumis on mu maailmavaate kujunemist kindlasti mõjutanud. Teatud annus idealismi ja ka maailmaparandamise vaimu on mulle endiselt omased, aga ametniku elukogemus suunab enda eelistusi positsioneerima pigem populismi ja vastutustundlikkuse kui traditsioonilisel parem-vasak skaalal.

Kas valima lähete ning kui pole saladus keda valite?

Valimas olen ikka käinud ning teen seda ka sel aastal. Oma ringkonna nimekirju ei ole veel jõudnud väga põhjalikult uurida. Erakondade valmisprogrammid olen küll suures osas läbi „hekseldanud“. Oma konkreetsed valimiseelistused olen jätnud enda teada ja pean seda kohaseks ka tulevikus. Püüan lähtuda mitte isiklikust sümpaatiast, vaid pigem nägemusest, milline valimistulemus Eesti elu edasiminekule kõige rohkem kaasa aitaks. Ja riigikogu valimine on selles osas kahtlemata väga tähtis.