Elatakse lootuses, et eriolukorra lõppedes ja viiruse leviku taandudes taastub tasapisi ka elu võimalikkus planeedil Maa. Majandusanalüütikud kinnitavad aga ühehäälselt, et mingisugust kiiret tagasipööret koroona-eelsesse ajaarvamisse ei tule ning enim kannatada saanud ettevõtlussektorid peavad piltlikult öeldes uuesti käima õppima.

Selleks, et jalad alla saada, võib saneerimismenetlus olla igati sobiv „teraapia". Saneerimisuudis mõjub võlausaldajatele sellest hoolimata pigem ehmatava üllatusena ja seda eriti juhul, kui saneeritav äripartner on seni pidevalt lubanud, et võlgnevus saab kohe-kohe likvideeritud.

Mis juhtub võlaga, kui algatatakse võlgniku saneerimine?

Äriühingu saneerimise algatamine tähendab seda, et enne saneerimist tekkinud võlgnevust ei saa vähemalt mõnda aega sisse nõuda ja seda isegi juhul, kui nõue on pandiga tagatud. Nimelt peatab kohus saneeritava ettevõtja vara suhtes läbiviidava täitemenetluse ning võib peatada ka võlgnevuse sissenõudmiseks juba algatatud hagimenetluse. Automaatselt peatub saneerimise algatamisega ka kõikide viiviste ja leppetrahvide arvestus ning kui selleks hetkeks kannatuse kaotanud võlausaldajal oli plaanis võlgniku suhtes pankrotiavaldus esitada, siis pole ka see enam võimalik.

Kasutades Riigikohtu poolt kujundatud terminoloogiat, tähendab eelnev seda, et saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõuded "külmutatakse" ning juhul kui saneerimiskava kinnitatakse, tekivad nende nõuete kõrvale saneerimiskavast tulenevad uued, ümberkujundatud nõuded. Kui ümberkujundatud nõue täidetakse, siis lõpeb ka „külmutatud" nõue. Kui saneerimine ebaõnnestub, „sulavad" varem „külmutatud" nõuded üles ning taastuvad tagasiulatuvalt.

Praktikas on tekitanud küsimusi, kas võlgades äripartneri saneerimise algatamisel peab talle teenuse osutamise või kauba tarnimisega jätkama? Riigikohus on Väätsa Agro ebaõnnestunult lõppenud saneerimisasjas leidnud, et üldjuhul ei saa juba enne saneerimise algatamist olemas olnud võlgnevuste tõttu keelduda võlgnikule edasisest teenuse osutamisest või kaupade tarnimisest. Kuigi saneerimisseadus sellist keeldu otsesõnu ei sisalda, leidis Riigikohus, et kui saneerimise algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud kohustustele tuginedes saaks võlausaldaja rakendada õiguskaitsevahendeid, võib see kogu saneerimismenetluse halvata, mis oleks aga vastuolus saneerimismenetluse eesmärgiga. Seetõttu pole harv olukord, kus äriühing on enne saneerimise algatamist osutatud teenuste (näiteks üür, elektrienergia, vesi, küte) eest tasumisega viivituses juba mitu kuud, kuid saneerimise algatamisel ei tohi sellele võlgnevusele tuginedes temaga üürilepingut lõpetada ega elektri-, vee- või küttevarustust katkestada.

Selline olukord paneb võlausaldaja väga raskesse seisu ning juhul kui teenuse osutamise jätkamiseks tuleb teha märkimisväärseid kulutusi, võib teenuse osutamise sund viia hoopis võlausaldaja enda makseraskusteni. Sellisel juhul saaksid võlausaldaja huvid ebaproportsionaalselt kahjustada, mistõttu võib siiski väita, et võlausaldajal peab olema õigus lõpetada teenuse osutamine või kaupade tarne juhul, kui nende eest võlgnikult edaspidi tasu saamine ei ole kuidagi garanteeritud.

Riigikohus on läinud aga veelgi kaugemale ning leidnud, et kuigi saneerimisega kujundatakse üldjuhul ümber vaid saneerimise ajaks sissenõutavaks muutunud võlgnevusi, võib erandlikel juhtudel saneerimise huvides sekkuda ka tulevikus tekkivatesse kohustustesse. Näiteks saaks sellisel juhul saneerimiskavas ette näha maksepuhkuse laenu- ja liisingulepingutest tulenevatele tasudele. Seda küll ainult ajutiselt ja juhul, kui teisiti ei oleks saneeritava ettevõtte jätkusuutlikkus võimalik.

Aktiivne osalemine saneerimismenetluses võib päästa halvimast

Saneerimismenetlus ei ole avalik, selle kohta ei tehta märget äriregistrisse ega avaldata teadet Ametlikes Teadaannetes. Seetõttu saab võlausaldaja võlgniku saneerimisest tihti teada alles siis, kui kohtu poolt määratud saneerimisnõustaja saadab talle saneerimisteate. Saneerimisteates märgitakse muuhulgas võlausaldaja nõude suurus, mis potentsiaalselt kuulub ümberkujundamisele. Kui võlausaldaja ei esita õigel ajal saneerimisteatele vastuväidet, loetakse ta nõude suurusega nõustunuks. See on esimene hetk, millele võlausaldaja peab saneerimismenetluses tähelepanu pöörama ning mida ei tohi mingil juhul maha magada.

Ka edaspidi on aktiivne huvi saneeritava ettevõtte tegevuse suhtes oluline. Nimelt jätkab majandustegevuse korraldamist saneeritavas ühingus osanike või aktsionäride poolt valitud juhatus. See on põhimõtteline erinevus võrreldes pankrotimenetlusega, kus pärast pankroti väljakuulutamist kaotab võlgnik õiguse teha mistahes tehinguid. Saneerimismenetluses on aga ettevõtja enda põhjalike valdkonnateadmiste, vigadest õpitud kogemuste ning isiklike suhete olemasolu äripartneritega peetud edasise jätkusuutliku tegutsemise huvides oluliseks eduteguriks. Teisalt on siiski küsitav, kas ettevõtja, kes on end ise majandusraskustesse tüürinud, suudab end sellest olukorrast ise välja juhtida ning kuidas sellisel juhul ära hoida saneerimise kuritarvitamist selleks, et ühingust vara välja viia?

Kui võlgniku eesmärk on saneerimise varjus vara võlausaldajate haardeulatusest kõrvaldada, siis ei ole palju abi ka avatud ja aktiivsest suhtlemisest ei võlgniku ega saneerimisnõustajaga. Saneerimisnõustaja on küll kohtu poolt määratud, kuid konkreetse nõustaja määramiseks teeb praktikas ettepaneku võlgnik ise, mistõttu on pahatahtlikult algatatud saneerimiste puhul saneerimisnõustaja tegelikkuses vaid võlgniku käepikendus. Samas on Eesti piisavalt väike, et hea tahtmise korral ka võlgniku käest otse teavet saamata olla informeeritud võlgniku poolt tehtavatest tehingutest.

Jälgida tuleks seejuures ka äriregistrit võimalike omanikestrtuktuuri muudatuste suhtes ja kinnistusregistrit võlgniku kinnisvara osas. Samuti tasub kriitilise pilguga üle vaadata võlanimekiri, et hinnata, kes on teised võlausaldajad ning kas mõne võlausaldaja taustal võivad paista võlgniku enda või temaga seotud isiku „kõrvad". Kui ilmneb, et saneeritav võlgnik teeb tehinguid, mis potentsiaalselt kahjustavad võlausaldajate huve või tekib põhjendatud kahtlus, et võlgnik on tekitanud enda vastu fiktiivseid nõudeid (saneerimiskava vastuvõtmiseks suurema võlausaldajate „poolehoiu" võitmiseks), saab kohtult taotleda saneerimismenetluse lõpetamist.

Aktiivset osalemist saneerimismenetluses eeldab ka saneerimiskavale kui võlgniku majandustegevuse ja nõuete ümberkujundamise ettepanekule hinnangu kujundamine. Saneerimiskava projekt saadetakse võlausaldajatele tutvumiseks ja seisukoha võtmiseks kaks nädalat enne kava vastuvõtmiseks nõutava võlausaldajate hääletamise korraldamist. Kava suhtes seisukoha võtmiseks tuleks minimaalselt hinnata seda, kas saneerimine paneb võlausaldaja võrreldes võlgniku võimaliku pankrotiga potentsiaalselt paremasse olukorda. Kui võlgniku puhul ei ole saneerimise tulemusena kasumlikkuse saavutamine tõenäoline ning kohese pankroti korral võiks olla lootust saada mingigi osa nõudest rahuldatud, ei ole saneerimine õigustatud ning puuduvad põhjused kava poolt hääletamiseks.

Kokkuvõttes on võlausaldajatel võlgniku saneerimismenetluses keskne roll - kui võlausaldajad saneerimisega kaasa ei tule, ootab ettevõtjat suure tõenäosusega pankrot. Seetõttu tuleb võlausaldajal oma tegevusplaan võlgniku saneerimismenetluses põhjalikult läbi mõelda ning kasutada oma huvide kaitseks ette nähtud menetluslikke õigusi saneerimise õiguspärasuse kontrollimiseks. Samal ajal tuleb siiski meeles pidada, et kui oma nõude rahuldamiseks võlgniku kohese pankroti korral suurt edulootust ei ole, ei aita raha koju tuua ka kõige kiuslikum taktika saneerimismenetluse nurjamiseks. Seevastu, kui võlgnikul on nägemus, kuidas oma tegevus selliselt ümber kujundada, et tagada jätkusuutlik majandamine ning kasumlikkus, tasub igal juhul võlgnikuga kaasa mõelda ning leppida ajutiste järeleandmistega suurema ühise kasu nimel tulevikus.