Karjäärinõustaja: tähtsa riigifirma juhi väited üle 45-aastaste kasina õppimisvõime kohta on kurvastavad
Oma 13 aastase koolitamise ja konsultandikogemuse käigus olen avastanud, et kui ettevõte ei saa endale väärtuslikku ja pühendunud personali, on see kahjuks tema enda tegemata töö.
Eestis on üldse laiemalt levinud see, et hooliv tööandjakultuur levib heal juhul kontoritöötajate hulgas, liht- ja oskustöötajateni see aga ei jõua. Aga just nendest sõltubki kogu teenuse või tootmise kvaliteet. Niiöelda „põllul" olevaid inimesi ei peeta tihti selle vääriliseks, et nendega arenguvestlusigi teha, kuid siis ei saa me rääkida ka nende erialade jätkusuutlikkusest ja ametiuhkusest.
Võtame või puhastusteenuste valdkonna ettevõtted, kes kurdavad, et töötajate voolavus on pea 90%. Kui aga uurida, kui paljud neist pakuvad oma tööjatele rohkem sellest üsna väikesest või pisut suuremast palgast, siis neid ettevõtteid palju pole. Puhastusteenindajad ei tea sageli sedagi, mis firmas nad töötavad, vaid seostavad end objekti ja heal juhul töödejuhataja.
Kui töötaja ei tunne aga, et tema tööl oleks tähendus, teda hinnatakse, koheldakse võrdsena, küsitakse ettepanekuid, kaastakse, siis ongi lihtne muutuda mutrikeseks, kellest niikuinii midagi ei sõltu ja teha oma asjad enam-vähem ära.
Tudengid koristajaks
Samas on juba täna koristamise näol tegemist üsna keerulise valdkonnaga, mis ei ole enam halli lapi ja plekkämbriga vehkimine, vaid osati tõeline raketiteadus. See omakorda loob võimalused valdkonnas areneda kuni selleni välja, et puhastusteenindajad võivad ettevõtjana pakkuda kodukoristusteenust või koristusega seonduvaid koolitusi eramajapidamistele oma põhitöö kõrvalt. Selleks tuleb neid lihtsalt ette valmistada ja see taastaks ametiuhkuse.
Kui aga inimestesse suhtuda nagu masinatesse, siis ei olegi reaalne, et me soovitud arengut näeme. Töötaja panus on väga suures osas mõjutatav sellega, kuidas temasse töökohal suhtutakse. Minu suurmaid ahaa-elamusi võrdse töökultuuriga seoses pärineb umbes 10 aasta tagusest õppekäigust Taani, kus aasta tööandjaks oli valitud pesumaja, mis teenindas haiglaid ja hotelle.
Silma paistsid nad mitte niivõrd ülivinge töökeskkonna pärast, kuivõrd selletõttu, et lihtsale tööle vaatamata, olid inimesed seal võrdselt kaastaud ja said ise luua töökultuuri, tunda end väärikana. Taanist rääkides, on seal tavapärane ka see, et tudengid töötavad kooli kõrval koristajatena, mis Eestis on veel mõeldamatu, kuna valdkonna maine on nii nigel ja tingimused paindumatud.
Aju saab arendada igas vanuses
Ma ei saa ka nõustuda ka Urmas Somelari väitega, et pärast 25. eluaastat hakkab inimese õppimisvõime järjepidevalt langema. Kaasaegsed aju-uuringud on tõestanud vastupidist, et inimese aju on plastiline ja muutumisvalmis kõrge eani. Tuleb leida vaid uuenduslikud õppemeetodid, õiged lähenemised ja ajju tekitavad uued närviteed.
Meil on enamus õpet olnud pähe-tuupimise põhine, peaks aga olema eluline, interaktiivne ja aruteludel –kogemustel põhinev. Kasutades Surmaoru näidet, kus maailma ühte kuumimasse ja kuivemasse orgu, kus ei kasvanud midagi, tuli 2004. aastal suur hulk sademeid ja järgmisel kevadel puhkes kogu org õide. Nii on ka õpetamises õigete tingimuste loomise korral õitsemine võimalik – isegi kohtades, kust enam muutusi ei oodata.
Kokkuvõttes, elama ikkagi maailmas, kus tuleb ka 90-selt möllu panna ja kui tööandjad ei suuda ega oska teatud elanike gruppe kaasata, võiksid nad lihtsalt ekspertide abi paluda.
