Eestis on prokurörid ülekoormatud ja politseinikke vähe. Nii püüavad uurimisasutused leida viise, kuidas olemasolevat ajalist ja inimressurssi võimalikult vähe raisata. Üks võimalus on vähendada menetlusi, kus on juba eos näha, et uurimine ei anna ilmselt mingit tulemust.

Näited sellistest perspektiivitutest uurimistest on arvukad juhtumid, kus tööandja süüdistab töötajat tema tagant varastamises. Põhja ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Alan Rüütel tõdeb, et vahel osutub kuriteo tõestamine ületamatult keeruliseks. Näiteks siis, kui tööandja avastab varguse, aga selle toimepanemisest on möödas juba hulk aega. Võib isegi juhtuda, et tõendeid suudetakse koguda, aga kohtusse jõudes on asi aegunud.

Rüütel pakub välja lahenduse – firmades tuleb luua toimiv ja heidutav sisekontroll. Näiteks aitas sisekontroll lahendada Maxima poe töötajate vargusjuhtumeid.

,,Esimene skeem oli lihtne. Inimesed ostsid toitu ja tšekki üldiselt kaasa ei võtnud. Hiljem tegi kassapidaja ostutagastuse, võttes niimoodi paari kuu jooksul kassast 3000 eurot välja,” selgitab abiprokurör. Teine töötaja läks lihtsalt seifi juurde ja võttis sealt omale raha. ,,Ta oli veidi kõrgema koha peal, aga summa oli väiksem – 300 eurot –, kuna ta saadi kohe kätte,” kirjeldab abiprokurör. Esimene töötaja sai tingimisi vangistuse ja kohustuse kriminaalhooldaja juures käia. ,,Äärmiselt ebamugav kohustus, kogu aeg pead endast teada andma: kus sa oled ja mida teed,” märgib Rüütel. Teisel juhul lõpetas prokurör asja oportuniteediga. Mõlemad töötajad pidid tekitatud kahju tsiviilkorras hüvitama.