Karm tõde noortele: kinnisvara omanikuks saamisel muutub üha olulisemaks pärandus, mitte töötegemine

 (117)
Kinnisvaraarendus.
Kinnisvaraarendus.Foto: Argo Ingver

Eluasemete hinnad kerkivad maailmas oluliselt kiiremini kui palgad, nii et maja või korterit osta soovijad peavad üha sagedamini lootma oma pere rikkusele, mitte enda tarkusele või nobedatele näppudele.

Paljudes maailma suuremates ja kallimates linnades seisavad noored inimesed silmitsi väljapääsmatu olukorraga- kuigi hariduse ja ametialaste väljavaadete põhjal peaksid nad kuuluma keskklassi, ei ole neis paljudel iialgi võimalust kinnisvara osta, kirjutavad Sydney ülikooli sotsioloogiaprofessor ning sotsiaal- ja poliitikateaduste kooli juht Lisa Adkins ning Sydney ülikooli poliitökonoomia professor Martijn Konings briti ajalehe The Guardian arvamusloos.

Ligi neli aastakümmet on kinnisvara hinnad kerkinud oluliselt kiiremini kui palgad. See ei ole märkamatuks jäänud, kuid palju vähem tähelepanu on saanud asjaolu, et selle tulemusena on ebavõrdsus, sotsiaalne ebavõrdsus lääneriikides suurenenud.

Ühiskonnad on pikka aega harjunud terminist "klass" mõtlema tööhõive kontekstis ehk siis sinu klassilise kuuluvuse määrab see, mis tööd sa teed ning kui palju selle eest tasu saad. Selline lähenemine kujunes välja eelmise sajandi keskpaiku. Kuid nagu tõdevad autorid, kujundab tänapäeval inimese elu võimalusi mitte töö, vaid hoopis kinnisvara omamine.

Seotud lood:

Veel eelmise sajandi alguses peeti inimesi, kes pidid oma heaolu tagama palgatööga, mitte ei saanud juba olemasoleva, päritud vara najal elada, madalamasse klassi kuuluvateks kodanikeks. Ning alles Keynesi teooria muutis sõjajärgsel perioodil palgatöö pääsmeks keskklassi sekka. Võimalus, et palgatöö lubas kinnisvara osta, sai keskklassi laienemisel eriti oluliseks USAs ning Suurbritannias, kus kinnisvaraomanike ringi laienemine oli tunnistus sellest, et ka tavalised inimesed saavad sotsiaalses hierarhias parema osaluse omandada.

Üha rohkem soetati ka kinnisvara ning hinnad tõusid ning lõppkokkuvõttes jõuti taas selleni, et oleme jõudnud tagasi aega, mil palgatöötaja seda kinnisvara enam soetada ei saa ning palgatöö on jälle sotsiaalse marginaliseerumise tingimus, kus tööst saadav tasu tagab ellujäämise, kuid ühiskonna hierarhias enam edasi liikuda ei luba.

Milleniumlased on esimene põlvkond, kes seda reaalsust täies jõus kogevad. Selle põlvkonna liikmed on küll mängreegleid täitnud, kuid leiavad end kahekümnendate eluaastate lõpus olukorras, kus neil ei ole ühtegi reaalset võimalust keskklassi pürgida. Loomuliult tuleb arvestada seda, et baby-boomerite põlvkond pärandab oma varad lastele, nii et rikkast perest pärit noorte jaoks need mured kaovad.

Nii nagu kirjutavad autorid, milleniumlaste vahel ei ole põlvkonna solidaarsust. Vastupidi, lõhe mis jookseb nüüd nende vahel väga selgelt sealt, kes pärivad varasid ning kes mitte, loodi neljakümne aasta vältel kinnisvarainflatsiooniga. Pärandus muutub üha olulisemaks elus hakkama saamise ning võimalusi loovaks teguriks ning aja jooksul sõltub keskklassi staatusesse pääs üha rohkem sellest, mida sa päranduseks saad, mitte sellest, millist tööd sa teed.