Kartulikeldrisse kolimine pani sõbrad mehe vaimses tervises kahtlema
Jaanus Truia kartulikeldrist möödudes ei vihja miski sellele, et seal ka elatakse. Väravapostide juures settekaevule asetatud rauast pott lilledega on esimene märk sellest, et mahajäetud tööstuspiirkonda on jõudnud naisekäsi.
Viie aasta eest Märjamaale sõites möödus Truia vanast kartulihoidlast. Mees peatas auto ja uuris asja lähemalt. Hunnikute viisi vanarauda, betoonist majakarp ja suur ladu. Nii suur, et sinna mahuks terve tuletõrjekomando parkima. Kõrval veel paar tööstushoonet ning maja küljes punaste ustega alajaam.
Terve elu linnas elanud Truia ja tema elukaaslane olid juba mõnda aega mõlgutanud mõtteid maale kolimisest. Aastaid tühjana seisnud kartulihoidla maksis viis aastat tagasi 30 000 krooni. Truia leidis, et seda pole palju küsitud, ostis hooned ära ja alustas ehitustöödega.
“Sõbrad arvasid, et ma olen lolliks läinud,” kirjeldab Truia. Kui Stockmanis kliendikaarti uuendades tuli öelda uueks aadressiks Kuusiku kartulihoidla, naersid klienditeenindajad ning ülejäänud järjekorras ootajad südamest. Kuidas saab kartulihoidlas elada? Saab ja väga mugavalt, kinnitavad Truiad. Nüüd kasutavad needsamad sõbrad, kes kahtlesid mehe vaimses tervises, aeg-ajalt isegi Truia suurt ladu asjade hoidmiseks.
Rusikad käiku
Asukoht on suurepärane – 60 kilomeetrit Tallinnast võimaldab jätkata tööd pealinnas, ent samas nautida maaelu hüvesid. Kas just teadlikult, aga n-ö salamajarida on Truia edasi ajanud. Salamaja sellepärast, et väljastpoolt on hoone endiselt metsiku Nõukogude industrilaalromantika stiilis, seest aga kujundatud käsitsi valmistatud mööbli ja antiigiga.
Alguses käis Truia linnast ehitamas, kuid mõistis õige pea, et ehitusmaterjalidel on komme jalutama minna ja tuleb odavam, kui silm ehitusel kogu aeg peal hoida. Ettevõtlik mees seadis ennast sisse garaaÏis, magas autos ja tõi kaevust vett. “Kui mugavalt elada, siis muutud laisaks,” ütleb mees, kes elas kartulihoidlas paar kuud elektrita.
“Küla peal hakkasid liikuma jutud, et mingi mees elab omavoliliselt kartulikeldris,” meenutab Truia. Eks siis tuli selgitada, et ta pole okupant, vaid omanik. Sõna otseses mõttes rusikatega tuli sama selgitada ka kohalikule noorsoole. Nimelt käidi kartulikeldris ikka õlut libistamas ja tähtsaid asju arutamas.
Kartulikelder oli aastate jooksul vanarauda täis tassitud . Sellest oli vaja lahti saada. Terve päev tassiti seda hoovi peale, kuni hunnik kerkis kuuemeetriseks. Aga pole halba ilma heata – vaev tasus ennast ära. Vanarauda koguv firma vedas selle tasuta ära ning maksis Truiale veel kopsaka tasugi.
Sisetööd
Aastaid restauraatorina töötanud Jaanus Truial on kombeks vanades mõisates ringi käia ning äraviskamisele kuuluvad aknad päästa. Kõik maja siseuksed on sama päritolu.
Ehitusel kasutati võimalikult palju looduslikke materjale. Elutoa sein on kaetud lubikrohviga, vanaaegset hõngu loob munaline reljeef. Sellega pidi peremees ise hakkama saama, sest ehitajad keeldusid liiga keerulisest ja aeganõudvast tööst.
Elutoa nurgas asetsev kamin meenutab ufot, hõbedased torud uhkelt püsti. See on maja ainuke elusa tule allikas. Truia arvates peaks majas olema ahjuküte. “See annab sõltumatuse,” selgitab ta.
Ka köögimööbel on omatehtud. Köögis hakkab silma põnev betoonist veinihoidja. Tuleb välja, et see on tegelikult maaparandustoru. Nimelt oli praegune köök varem kasutuses tualettruumina. Käimla aken oli vaja kinni panna ja selleks tundus maaparandustoru sobilik.
Pikliku kujuga garaaÏi ehitati magamistuba, selle uksest tehti aga suur aken. Tuba oli endiselt liiga pime, seepärast ehitati külgseinale lisaaken suunaga elutuppa.
Garderoobi juures annab Truia nõu, et majaehitajad plaaniksid võimalikult palju panipaiku. Nii pole vaja tuba mööblit täis kuhjata. Maja küljele ehitati veranda. See on ainuke koht, mis reedab kartulikeldri tegelikku funktsiooni. Viks ja viisakas, Norrast inspireeritud valgete akendega tumepunane fassaad, läheb värvilt kokku kõrval asuva alajaama ustega. See sai nimme valitud, et maja liiga kirjuks ei muutuks.
Põhimugavused on nüüd olemas, maja välisfassaadi ja aia kordategemine võetakse ette siis, kui tuju tuleb. Kuigi kartulihoidlas veel tööd jagub, on Truiad käinud uudistamas ka Kuusiku viinakööki. Selliste vanade hoonete juures on kõige keerulisem leida nende omanikku, sest ega kinnisvaraturul kartulihoidlaid tavaliselt ei liigu.
