Kartulist võib saada Eesti esimene GMO
“Kui näen poes mõnda GMO-ga tähistatud toiduainet, siis ostan spetsiaalselt seda,” ütleb Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia professor Erkki Truve. “Arvan, et need ettevõtted, kes vaatamata sellele irratsionaalsele vastuseisule ikkagi julgevad Euroopasse geenmuundatud toiduaineid toota, väärivad ka minu väikest toetust.”
Suurt GMO-toidu valikut Eestis siiski pole. Siinsetes poodides on saadaval mõned GMO põhjal tehtud toiduõlid ja paar margariini. Kaudselt võib GMO-ga seotud toiduaineid muidugi olla rohkem. Näiteks Liviko ostab oma piirituse USA-st ja teades Ühendriikide GMO-poliitikat, saab oletada, et ka Viru Valges võib olla piiritust, mis on tehtud geneetiliselt muundatud viljast.
Praegu kuulub Eesti (ja kogu Euroopa) ainuke GMO-kasvatusluba ühele geneetiliselt muundatud maisiliigile. Teadaolevalt seda Eestis ei viljeleta. Nii olekski BASF-i kartul esimene, mis sobiks ka praktilisest vaatevinklist meil kasvatamiseks. Eelmisel nädalal asja arutanud Euroopa põllumajandusministrid, nagu arvata võiski, selle kartuli osas kokkuleppele ei jõudnud. (Kusjuures Eesti on BASF-i kartuli turuletoomist toetanud.) Nüüd liigub asi edasi Euroopa Komisjoni, kes on andnud märku, et kavatseb kasvatusluba toetada.
Toidulauale seda kartulit oodata siiski ei maksa. “Inimeste jaoks pole see mõeldud, vees läheb kohe lödiks,” ütleb Liina Eek keskkonnaministeeriumist. See on mõeldud kasutamiseks pigem paberitööstuses ja võib-olla ka loomasöödaks.
Üks taim, mille GMO-versioonidele Eesti on seni jäigalt vastu hääletanud, on raps. “Raps on risttolmleja taim, millel Eestis on ka looduslikud sugulased,” viitab Merjan Savila põllumajandusministeeriumist ohule, et GMO-raps võib levida ka kodupõllult kaugemale.
Eesti rapsikasvatajatele tehakse ka pingsat kontrolli. Näiteks eelmisel aastal käis taimetoodangu inspektsioon kahekümnes eri kohas talunike käest rapsiseemnete proove võtmas ja “külaskäigud” jätkuvad.
Kuidas aga sellised GMO-saastatuse kahtlused tekivad? “Eks ikka kaebustest,” muigab taimetoodangu inspektsiooni seemneosakonna juht Vahur Mõttus — tema ongi see mees, kes koordineerib seemneproovide võtmist. Ja kes kaebavad? “Eks ikka konkurendid,” muigab Mõttus teist korda. Kaebamine ei maksa ju midagi ning piisabki sellest, kui taimeseeme on pärit Kanadast või USA-st (kus on transgeensed taimed lubatud).
Kui vaadata maakaardil riike, kus GMO-kasvatamine levib ja kus mitte, siis hakkab Euroopa muutuma saareks GMO-meres. Rinnet juhivad Põhja- ja Lõuna-Ameerika, altpoolt piirab Aafrika ja idast tungivad kiiresti peale Hiina ja India. Näiteks Indias suurenes eelmisel aastal GMO all oleva põllumaa pindala 63%, jõudes kokku 6,2 miljoni hektarini. Paljudele Euroopa käitumine ei meeldi. USA ja Argentina on kaevanud Euroopa Liidu WTO vahekohtusse ja võitnud.
Euroopa Komisjon tunneb muret ja toetab GMO-de turule lubamist. Riigid ise on väga erinevatel seisukohtadel. Mõned on jäigalt vastu (Ungari, Austria, Kreeka, viimasel ajal Prantsusmaa), mõned jälle suhtuvad pigem lubavalt (Inglismaa, Holland, Rootsi, Soome). BASF muuseas hakkaski oma kartuliluba ajama Rootsi kaudu, sest Rootsi kuulub nn mõistlike klubisse. Eesti on liikunud pigem opositsionääride suunas. Teadmistepõhisest majandusest heietava valitsuse koalitsioonilepingusse lisati viide GMO-vabale Eestile.
Euroopas käib palav GMO-väitlus. Kui vaadata mõnest lääne meediakanalist, kas või BBC-st, mõnda GMO-vaidlust, siis pooldavat seisukohta esindab tavaliselt ikka mõni lugupeetud professor, kelle CV on meetripikkune ja kes on uurinud seda valdkonda paarkümmend aastat.
Vastaliseks on aga tavaliselt keegi tädi mingist mittetulundusühingust nimega Päästke Maailm või Roheline Lapsepõlv ja kelle teadmised bioloogiast on pärit ajalehtede horoskoobikülgedelt. Mõned skeptikud usuvad, et paljud sellised Euroopas kõva kära ja müra tegevad MTÜ-d on tegelikult mingite toiduainetööstuse firmade palgalehel, kes kardavad konkurentide turule tulemist.
Spetsialistide frustratsioon Euroopa GMO-teemaliste otsuste venimise pärast üha kasvab. Eelmise aasta detsembris Suurbritannia valitsuse peateadlaseks (chief scientist — toim) kinnitatud professor John Beddington alustas oma kõnet Suurbritannia parlamendiliikmete ees sõnadega: “Vajame GMO-taimi.” Ajakirja The Economist viimane number nimetab GMO levikut uueks roheliseks revolutsiooniks, kus Euroopa peab olema osaline, mitte kõrvaltvaataja.
Professor Erkki Truve teadlasetee algas 1989. aastal kraaditöö juhendaja Mart Saarna soovitusega: pane roti geenid taime sisse ja vaata, kas taimed muutuvad viirusekindlaks! Truve on praegu ilmselt Eestis kõige tuntum selle ala teadlane, kes juhib ka keskkonnaministeeriumi juures tegutsevat geenitehnoloogia komisjoni.
Ta ütleb, et teaduslikus mõttes pole GMO-d kuigi revolutsiooniline avastus, ei heas ega halvas mõttes, ja seda arusaamatum on niivõrd tugev vastuseis. “GMO-de kasvatamise uurimine on tegelikult üsna igav teadus,” möönab Truve. “Iga bioloog teab intuitiivselt, kuidas need taimed käituvad — samamoodi nagu tavalised taimedki.”
Esimese põlvkonna geneetiliselt muundatud taimede kõige tavalisem eelis oli resistentsus mingitele taimemürkidele või kahjurikindlus. Näiteks seesama ainuke Euroopas kasvatada lubatud GMO, nn Bt-mais, sisaldab bakterilt nimega Bacillus thuringiensis võetud ja taimele lisatud geeni. Nüüd suudab mais toota ise üht toksiini, mis peletab teatud tüüpi kahjureid.
Teise põlvkonna GMO-d pakuvad aga hoopiski laias skaalas lahendusi. Eric Rey luulelise nimega firmast Arcadia BioSciences usub, et nende hulgas võiks olla ka selliseid sorte, millega isegi rohelise liikumise tegelased võiksid rahul olla. Näiteks räägib Rey taimedest, mis suudavad üle elada põuaperioode ja on üleüldse niiskuse suhtes vähenõudlikud — nii saaks kokku hoida vett. Eelmisel aastal kaotasid maailma maisikasvatajad tänu põuale saaki kaheksa miljardi dollari eest. Uued vee suhtes vähenõudlikud maisisordid peaksid turule tulema 2010. aastal.
Veel üks suund, kuhu “geeniarendajad” panustavad, on taimed, mis vajavad vähem väetisi. Lõppkokkuvõttes tähendab see väiksemat reostust.
Thomas West firmast Pioneer Hi-Bred arvab lisaks, et GMO-vastaseid aktiviste saab ümber veenda ka tarbijakasu kaudu. Või kui veenda ei saa neid, siis vähemalt tavatarbijat küll. Praegused GMO-d võivad olla olulised talunikele, kuid jäävad tavatarbijale kaugeks. Mingid mürgid, mingid bakterid — keda see huvitab? Aga näiteks juba 2009. aastal jõuavad lettidele sojaõlid, mis lubaduste kohaselt maitsevad paremini ja on tervislikumad ega tooda südamehaigusi põhjustavaid hüdrogeniseeritud rasvu.
