Kas finantsistid saavad liiga palju palka?

 (21)
Kas finantsistid saavad liiga palju palka?
Foto: Ilmar Saabas

Käes on pankurite põhjamise ja nende palkade administratiivse piiramise aeg. Kas see aeg saab läbi koos finantskriisi vaibumisega või võib juhtuda, et finantstöö jääb palju pikemaks ajaks keskpäraselt tasustatuks?

Seda, et rahandussektoris on palgatase tublisti kõrgem kui muudel aladel, on aastaid võetud nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides peaaegu nagu loodusseadust. Naljalt keegi ei mäletagi ju enam aega, mil pankurid ja muud finantsistid said kehva palka.

Pilk statistikale ütleb, et Eestis, nagu enamikus teisteski Kesk- ja Ida-Euroopa maades, on finantstöö suhteliselt kõrgemalt tasustatud kui vanades EL-i riikides. Näiteks Saksamaal on keskmine kuine tööjõukulu finantssektori töötaja puhul vaid napilt kõrgem kui haridussektori töötaja puhul, Soomes on vastav suhe 1,4, aga Eestis tervelt 2,2. Kui võrrelda finantssektori ja ehituse tööjõukulu, siis nende suhte upitas ehitusbuum Euroopa keskmisele tasemele.

Nende arvude põhjal tundub, et Eestis on finantssektori keskmisel palgal veel mitukümmend protsenti suhtelise langemise ruumi – sedamööda, kuidas Eesti muutub küpseks Euroopa riigiks, finantssektori ja muude tegevusalade palgakäärid tõenäoliselt vähenevad. Väga võimalik, et panga reatöötajaks olemine ei jää Eestis alatiseks selgelt tulusamaks valikuks kui näiteks õpetajatöö.

Viimati oli pangaametniku amet Eestis väikse palga pärast põlatud peaaegu 1980. aastate lõpuni – aga tollast aega ei ole mõtet praegusega võrrelda, sest plaanimajanduslik pangandus oli hoopis midagi muud kui praegune pangandus.

Küll aga aitab seda, kuhu liigub maailma üldine finantstöö palgatase, ennustada jaanuaris avaldatud Thomas Philipponi ja Ariell Reshefi analüüs USA finantssektori palkadest ajavahemikul 1909–2006. Sellest selgub, et USA-s maksti finantstöö eest hästi – ülemäära hästi, ütlevad autorid – 1930. aastateni ja 1990. aastatest kuni viimase ajani. Viimastel aastakümnetel on finantsistid olnud keskmiselt 30–50 protsenti ülemakstud, hindavad Philippon ja Reshef.

Sellele tulemusele jõuavad nad finantsistide ja inseneride palku võrreldes. Inseneridel ja finantsistidel on enam-vähem võrdne haridustase, millest annab tunnistust fakt, et buumiaastatel kinnitas hulk inseneri-, füüsiku- jms haridusega inimesi edukalt kanda finantssektoris. Olukord, kus sarnaste võimetega inimesed teenivad eri sektorites erinevat palka, viitab, et nende sektorite palgatase on tasakaalust väljas.

Finantsistide ülemaksmiseni viinud arengus oli möödunud sajandi alguses „süüdi” elektrienergia masskasutusse võtmisega (1900–1930) seotud avalike aktsiaemissioonide buum ning viimati infotehnoloogia läbimurdega (1970. aastatest praeguseni) seotud IPO-buum. Lisaks toovad IPO-lained pankadele rohkem krediidiriski, sest uute firmade väljavaated on ju suhteliselt ettearvamatud. IPO-de ja krediidiriskidega tegelemiseks tuli tööle võtta rohkem ja targemaid töötajaid, kes teatud tasemeni väärisid ka kõrgemat palka.

Kui buum pöördus Suureks Depressiooniks, pagesid paljud kõrgelt makstud ja haritud inimesed finantssektorist ning palgatase langes aastakümneteks ülejäänud erasektoriga sarnasele tasemele. Uus tõus tuli alles 1980. aastatel ning „hämmastaval kombel kerkis suhteline palga- ja haridustase peaaegu täpselt 1930. aastate eelsele tasemele”.

Mõne aja eest käis Eesti meediastki läbi uudis, et Briti pankuritest hakkaksid umbes pooled (6–10-aastase staažiga pankuritest koguni 71%) otsima tööd välismaal, kui nende preemiatele kehtestataks ülempiir. Ent tõenäoliselt ei leiaks enamik neist praegu ka välismaalt harjunuks saanud palgatasemega tööd.

Näib, et korduma hakkab 1930. aastate stsenaarium.