Kas järgmisena langeb Belgia?


Kas järgmisena langeb Belgia?
Reuters/Scanpix

Euroala kriis meenutab aina enam arenevate riikide valuutakriise. Lahendusteid on välja käidud vähemalt kolm, igaühel neist oma head ja vead.

Nagu kõrval olevalt graafikult näha, olid veel 2007. aasta algul euroala maade riigivõlakirjade intressimäärad enam-vähem samal tasemel. See tähendab, et rahaturgude hinnangul oli nii Saksa kui ka Kreeka võlakirjade riskitase ligikaudu võrdne.
Oma valuutaga Suurbritannia võlakirju hinnati toona mõnevõrra riskantsemaks ja seetõttu pidi riik enda võlalt ka 92 baaspunkti (0,92 protsendipunkti) võrra kõrgemat intressi tasuma. Järeldus on üpris lihtne – investorite arvates oli kindel, et mõne euroala riigi makseraskustesse sattumisel tuleks teised sellele appi. Nüüdseks on asjaolud muutunud.
Kreeka võlakirjade intressimäärad irdusid Saksamaa omadest juba ammu ja lähenevad hoogsalt kosmilisele tasemele, kõvasti on kerkinud ka Iirimaa ja Portugali obligatsioonide intressimäärad (tõsi küll, viimasel ajal on need veidi allapoole langenud). Üle 300-baaspunktiseks on vahe Saksa intressimääradega kärisenud ka Itaalia ja Hispaania puhul.
Itaalia keskpanga peaökonomist Ignacio Visco tunnistas augusti lõpul parlamendis, et olukord, kus riigi võlakirjade intressimäär ületab 300 baaspunkti (ehk kolme protsendipunkti) võrra Saksamaa oma, ei saa kesta igavesti. Sisuliselt tähendas see möönmist, et Itaalia ei suuda euroalas omal jõul igavesti püsida. Samale tasemele on ohtlikult lähenemas ka Belgia. Kui kriisist seni puutumata jäänud euroala riikide ja Saksamaa riigivõlakirjade intressimäärade erinevus jääb tavaliselt 50 ja 80 baaspunkti vahele, siis 7. septembri seisuga ammutas Belgia ja Saksa obligatsioonide intressimäärade vahel 221-baaspunktine lõhe.

Kriis Belgias

Kui kriis jõuaks Belgiasse, tungiks see juba nii-öelda tuumik-Euroopasse – on ju tegu EL-i asutajaliikmega. Ent pole ka eriti midagi imestada. Belgia riigirahanduse näitajad ei ole kiita (vt tabelit), poliitiline olukord on aga rohkem kui segane.
Kahel põhirahvusel, flaamidel ja valloonidel on nimelt eraldi parteid, kes ei suuda eriti milleski kokkuleppele jõuda. 13. juunil 2010 toimunud parlamendivalimiste järel ei ole riigis endiselt suudetud valitsust moodustada ja peaministri kohuseid täidab ikka veel Yves Leterme, kes astus tagasi juba mullu aprillis. Märtsis purustas Belgia seni Iraagile kuulunud rekordi ja sai riigiks, mis on kõige kauem pidanud toime tulema ilma ametliku valitsuseta. Mõni ime, et pidevalt käivad jutud Belgia kaheks jagunemisest.
Ent tasub tähele panna, et Suurbritannia, mille pankade võlakoorma suhtarv on viis korda suurem Belgiast ja 6,5 korda Hispaaniast ning riigisektori võlakoorma näitajad võrdväärsed või halvemadki, asetub riigivõlakirjade intressimäärade järgi kusagile Saksamaa ja Prantsusmaa vahele. Millest selline erinevus?

Loe veel

Suurbritannia ja Euroopa ääremaade peamine vahe seisneb selles, mida mõni pidas varem saareriigi miinuseks – oma rahas. Kui tekib oht, et Briti valitsus ei suuda enam oma võlgu kinni maksta, jääb talle alati võimalus sundida Inglise Panka võlakirju kokku ostma – juurde trükitud raha eest loomulikult. Nii ei tekigi võimalust, et Suurbritannia võlakirjad kunagi lunastamata või intressimaksed sooritamata jääks. Iseasi muidugi, kui palju need naelad lõpuks väärt on – raha juurde trükkimine kasvatab iseenesest mõista inflatsiooni.
Euroala ääremaad on praegu samasuguses olukorras, mida varem on nähtud arenevate riikide võlakriiside puhul. Tärkavaid majandusi iseloomustab California ülikooli Berkeley linnaku majanduse ja poliitteaduste professori Barry Eichengreeni poolt „pärispatuks” nimetatud eripära – keegi ei taha neile laenu anda nende enda vääringus. Areneva maailma riigivõlakirjade (aga ka muude laenude) nimiväärtus on harilikult dollarites, eurodes või mõnes muus rahvusvaheliselt käibivas valuutas. See tähendab, et häda korral ei saa need riigid raha juurde trükkida, et oma võlga tagasi maksta. Valuutakriis tekib siis, kui kerkib kahtlus, et riigil ei ole oma kohustuste katmiseks enam piisavalt välismaise raha reserve. Sellises olukorras on ka euroala riigid, kes ei saa samuti ise trükkida oma raha – selle hulka kontrollib Euroopa Keskpank (EKP). Ja nagu ka arenevate riikide kriiside puhul, hakkab häda lõpuks külge neilegi, kes näisid sellest algul puutumatuks jäävat.
Juba ammu enne euro kasutuselevõttu avaldas nii mõnigi majandusteadlane kahtlust, kui võimalik on sama raha ja seega ka rahapoliitika rakendamine sedavõrd erinevates riikides. EKP juht Jean-Claude Trichet ja Brüsseli ametiisikud on armastanud euroala võrrelda USA-ga, mille osariikide majanduslik struktuur ja käekäik erinevad samuti sageli tugevalt, aga kus on juba kodusõjast saadik edukalt ühine raha kehtinud. Tõepoolest, juulikuus oli Nevada osariigis töötus 12,9 protsenti, aga Põhja-Dakotas vaid 3,3 protsenti. Kui nüüd sujuvalt unustada üle 21-protsendise töötusega Hispaania, oli juulis kõrgeima töötusega euroala riik Iirimaa – 14,5 protsenti, madalaimaga aga Austria – 3,7 protsenti. Ent viimase mõne aasta jooksul on aina teravamalt tunda andnud oluline erinevus USA ja euroala vahel – esimesel on keskvalitsus, mis korjab makse ning jagab raha rikkamatest osariikidest vaesematesse. Euroalas midagi sellist ei ole.
Praeguseks on võrdlemisi selge, et euroala võlakriisi lahendamiseks loodud fondidest – ei EFSF-ist ega selle tulevasest järeltulijast ESM-ist – ei piisa kriisi leviku piiramiseks. Lahendusi on võlakriisile pakutud vähemalt kolm (igaühest neist leidub eri versioone). Üks oleks euroala võlakirjade väljaandmine, mida garanteeriks kõik liikmesriigid ühiselt – selle vastu on kategooriliselt Saksamaa. Teise puhul tuleks appi EKP, ostes lihtsalt euroala riikide võlakirjad kokku – mida keskpank aga sugugi teha ei taha. Kolmas aga eeldaks hätta sattunud riikidelt veelgi enam kärpeid ja reforme, kui need praeguseks on teinud. Kõigil neil on oma head ja vead. Suure tõenäosusega jääb mingi osa koormast ka võlausaldajate kanda – kas osa võlgadest kirjutatakse korstnasse või pikendatakse võlakirjade lunastustähtaega. Tõenäolisem on teine variant.