Mind sunnib teile kirjutama mure paljude kaaskodanike hingeõnnistuse pärast. Asi puudutab Nagano olümpia- mänge. Olümpiamängudes ja spordis üldse ei näe ma iseenesest mitte midagi halba. Kuid veidraks ning kahtustäratavaks muudab praegused olümpia- mängud asjaolu, et nad toimuvad öösel!
Miks just siis? Miks oodatakse ära päikeseloojang, lastakse tornikellal lüüa kaksteist jubedat pauku ja asutakse tegutsema just sel ajal, kui Jumala kepp – kukk – magab, ning võim on Saatana ja pimedusejõudude käes?
Kas kardetakse heledat päeva, ning päikesevalgust, mis vanakurja käsilased väetiks muudab?
Mäletan omaaegseid eesti spordi suurkujusid. Kristjan Palusalu, Joann Lõssov, Aleksander Kolmpere, Bruno Junk – nende jaoks polnud Jumala loodud päikene küll mingiks probleemiks. Ausalt, nagu ristiinimesele kohane, ajasid nad omi asju heledas päikesevalguses, sportisid ja püstitasid rekordeid Eestimaa ja Looja auks. Kuid kellele on pühendatud Naganos, halli pimeduseloori varjus sepistatud tulemused? Kas oleks neid rekordeid suudetud püstitada ka Jumala palge ees?
Oh ei, ma ei usu!
Kas see, mis Naganos südaöösel toimub, pole tegelikult must missa, aga mitte olümpiamängud? Ja kas pole need sportlased, kes sedavõrd päevavalgust pelgavad, pigem haudadest väljunud kooljad, mitte elavad inimesed? Nagu ütleb suur Shakespeare: “Käes on kesköö sünge tund, lahti paiskub kalmusuid, kooljaid kutsub jube sund välja, klõbistama luid.”
Seda klõbistamist meile siis näidataksegi, taustaks Toomas Uba patune hääl!
Pole inimese võimuses Kuradist võitu saada, kuid küll saame me takistada oma ligimesi, kes on langemas kurja poolt kavalasti üles seatud paeltesse. Igal öösel koguneb hulk meie lähedasi telerite ette, et jälgida Naganos peetavat Peltsebuli pidu. Ärge laske neil seda teha! Südaöösel peetavate “spordimängude” jälgimine pole parem musta kassi taguotsa suudlemisest. Mõlemal juhul on hingeõnnistus päästmatult kadunud.
kristlane
