Kas töö teeb rikkaks ehk globaalse kapitalismi viis suurimat valet

 (97)
Pankur ja tänavakoristaja Londoni Citys.
Pankur ja tänavakoristaja Londoni Citys.Foto: Ray Doddy / Alamy Stock Photo, Vida Press

Rikkus maailmas jaguneb üha ebavõrdsemalt ehk rikkad saavad rikkamaks ning väiksema sissetulekuga inimesed jäävad üha vaesemaks. Konkurentsivõime ja paindlikkuse suurendamiseks on maailma riikide valitsused viinud läbi tööturureforme ning regulatsioone nõrgendanud. Kuigi sõnades on eesmärgiks maailmamajanduse turgutamine ning meie kõigi vahel jagatava piruka suurendamine, siis tegelikult on tulu läinud maailma väikesele eliidile ning töötajad muutuvad üha vihasemaks, kirjutab Londoni ülikooli professor Guy Standing Maailma Majandusfoorumi veebilehel.

Esimene samm olukorra parandamiseks peaks tema sõnul olema rantjeekapitalismi muutmine. Rantjee on siinkohal inimene, kes ise uusi väärtusi loomata saab renditulu olemasolevalt varalt.

See on professori sõnul koht, kus üha suurenev suutäis üldisest rikkusest liigub juba niigi eelisseisus varade omanikele (rantjeedele), samas kui erinevate tööde tegijate tulu oma väärtust kaotab.

John Maynard Keynes prognoosis 1936. aastal, et kapitalismi areng 20.sajandil päädib „rantjeede eutanaasiaga“, sest renditulude leidmine muutub keeruliseks. Tegelikkus on aga olnud vastupidine. Korporatsioonid ja finantsistid on kasutanud oma üha suurenevat võimu, mille survel on valitsused ning rahvusvahelised organisatsioonid loonud institutsioonide ja seaduste võrgustiku, mis tagab eliidi renditulu maksimeerimise.

Seotud lood:

Modernne kapitalism põhineb Standingi sõnul viiel peamisel valeväitel ja -uskumusel:

1.Esimene vale on, et globaalne kapitalism põhineb vabaturul
Ilma liialduseta võib tema kinnitusel öelda, et praeguseks konstrueeritud süsteem on vabaturust kaugemal kui eales varem. Intellektuaalse omandi renditulu on saanud põhiliseks sissetulekuallikaks, seda läbi kaubamärkide leviku, autoriõiguste, kaubandussaladuste ning patentide.
Teadmiste- ning tehnoloogiapõhised tööstused, mis praegu annavad enam kui 30% maailma sisemajanduse kogutoodangust, saavad intellektuaalse omandi tuludena vähemalt samapalju või isegi rohkem kui oma toodete ja teenuste müügist.

See on autori sõnul maailma riikide valitsuste poliitiline valik tagada monopolidele nende erahuvide kaitse, lubada neil oma teadmistele avalikkuse juurdepääs keelata ning tõsta pidevalt nende teadmiste või neid teadmisi sisaldavate toodete ja teenuste eest küsitavat hinda. Mitte ilmaasjata ei öelnud Thomas Jefferson, et ideed ei tohiks olla omandisubjekt.

2. Teine vale on, justkui oleks tugevad intellektuaalomandi kaitse õigused vajalikud uuringute ning arendusinvesteeringute turgutamiseks ning nende investeeringute tegemise vääriliseks tasuks. Autori sõnul on siiski avalikkus ning tavakodanikest maksumaksjad need, kes suure osa investeeringutest kinni maksavad. Üsna suur osa firmade rahalehmadest põhinevad avalikkuse raha eest ülikoolides või uurimisasutustest tehtavatel uuringutel või siis toetustel ning maksusoodustustel.

Veelgi enam, suurem osa sellest innovatsioonist, mis ettevõtetele intellektuaalse omandi üüratud renditulud tagab, põhineb teiste inimeste ideedel ning katsetel, kes aga sellest tulust osa ei saa. Paljud patendid on võetud selleks, et blokeerida konkurentsi või algatada kohtuasju, mitte tootmises kasutamiseks.

3. Kolmas vale on väide, et omandiõiguste tugevdamine ja karmistamine suurendab kasvu. Vastupidi, sellega kaasnev ebavõrdsuse suurendamine ning tarbimismustrite moonutamine Standingi sõnul hoopis pidurdab kasvu ning muudab olemasoleva jätkusuutmatuks. Madal ning ebakindel kasv tekitab aga miljonites majanduslikku frustratsiooni, rääkimata sellega kaasnevatest poliitilistest riskidest.

4. Neljas vale on, et suurenevad kasumid peegeldavad juhtimisefektiivsust ning riskide võtmise tulukust. Tegelikult on suurenenud kasumiosa läinud peamiselt neile, kes saavad renditulu, millest suur osa on seotud finantsvaradega.

5. Viies ja poliitiliselt kõige olulisem vale on väide, et töö on parim tee vaesusest pääsemiseks. Miljonite inimeste jaoks on see haige nali.

Standing kirjutab, et võtmeküsimuseks on palgad ehk sissetulekute jagamise süsteem on kokku varisenud. OECD riikides on reaalpalgad olnud kolm aastakümmet surutises. Sissetulekutest kapitalile suunduv osa on kasvanud ning saavutanud varasemast oluliselt kõrgema taseme. Kõrge sissetulekuga inimesed võtavad üha suurema osa tööjõule minevast pirukatükist, mis omakorda paneb suure osa töötajatest veelgi kehvemasse seisu.

Standingi sõnul illustreerivad kolm majanduses valitsevat suhet palkadega toimuvat.

Esiteks, harjumuspäraselt peegeldas palk tootlikkust. Kui viimane kasvas, kasvasid paralleelselt ka palgad. Nüüd on nii USAs kui mujal pilt selline, et palgad ei kasva.

Teiseks kasvasid töötajate palgad ettevõtte kasumi suurenedes. Nüüd see nii ei ole.

Kolmandaks kerkis keskmine palk, kui tööhõive suurenes. Nüüd võivad palgad isegi väheneda, sest uute tööde eest makstakse vähem.

Standing tõdeb, et pole oluline, kui kõvasti tööinimene rabab, tal ei ole ikka märkimisväärseid väljavaateid majanduslikust ebakindlusest pääsemiseks. Mida kauem see reegel kehtib, seda suuremaks muutub oht, et inimesed hakkavad kuulama populiste, kes lubavad ajalugu tagasi keerata.

Ainuke võimalus sellest poliitilisest kaosest pääsemiseks on Standingi hinnangul uue, 21. sajandile kohase tulude jagamise süsteemi loomine.

Target Ärileht