Kas vanu seadusi ei peagi täitma? Riigikontrolli põnev vastus maksumaksjate liidule

 (48)
Lisatud Riigikontrolli kommentaar
Kellele võib soetada ametiauto ja millise hinna eest?
Kellele võib soetada ametiauto ja millise hinna eest?Foto: Andres Putting

Maksumaksjate Liit pöördus paar päeva tagasi erinevate ametkondade poole küsimusega, milles tunti huvi, kuidas täidetakse 1997. aastal vastu võetud ja siiani kehtivaid valitsuse määrusi. Maksumaksjate liidul on tõsiseid kahtlusi, et nende määruste reegleid ignoreeritakse massiliselt. Riigikontrolli vastusest võib välja lugeda, justkui vanu seadusi ei peakski täitma.

Pöördumine puudutas täpsemalt seda, miks Eesti riigiasutused ei pea kinni määrustest, mis sätestavad, et ametiauto personaalse kasutamise õigus on vaid peaministril, ministritel, riigisekretäril, ministeeriumide kantsleritel, Riigikantselei peadirektoril ja maavanematel.

Ministrite ja riigisekretäri ametiauto soetamise piirhinnaks on seejuures määratud kuni 25 565 eurot ning ministeeriumide kantslerite, Riigikantselei peadirektori ja maavanemate ametiauto soetamise piirhinnaks kuni 17 896 eurot. Peaministri ametiauto soetamise piirhind võib olla kuni 20 protsenti suurem ministri ametiauto soetamise piirhinnast.

Kogu määruse teksti vt: siit

Riigikontroll saatis liidule väga kiiresti ka omapoolse vastuse, kus seisis:

„Vastuseks Teie esitatud küsimusele saan teatada, et Riigikontroll ei ole eraldi auditeerinud Teie viidatud määruste täitmist. Tegu on ligi 20 aastat vanade ehk ilmselgelt vananenud aktidega, mille eesmärk oli korraldada valitsusasutuste ülesehitust, asjaajamist ja tööd ning mis ei sisalda sanktsioone. Riigikontroll lähtub auditeerimisel olulisuse, ajakohasuse ja otstarbekuse põhimõttest ning sõidukite soetamisega seonduvalt on olnud auditite fookus eelkõige riigihangete seaduse põhimõtetest (rahaliste vahendite säästlik kasutamine jms) kinnipidamise kontrollimisel."

Maksumaksjate Liidu tegevjuhti Lasse Lehist üllatas vastus, sest väide, et aktid on "vananenud" on tema meelest põnev lähenemine.

„Maksumaksjatel on ka pretensioone, et näiteks maksuvaba miinimum on ajast maha jäänud või 20 aastat ei tõstetud lähetuse päevaraha. Äkki meie hakkaks ka ise omal algatusel valima, et vananenud seadusi ei pea täitma? Ka selle kohta soovime õiguskantslerilt nõu küsida."

Lehis on siiski rahul Riigikontrolli vastuse teise osaga, kus on öeldud:

„Riigikontrolli menetluses on praegu audit „Ministeeriumide sõidukite rentimise majanduslik otstarbekus", kus Riigikontroll kavatseb tõstatada muu hulgas ka nende vanade määruste teema ning teha ettepanekuid, kuidas oleks mõistlik sõidukite kasutamisel ja soetamisel toimida. Auditi põhiküsimuste hulgas on näiteks järgmised:

  • Kas asutused on sõidukid hankinud majanduslikult otstarbekaimal viisil?
  • Kas hanke planeerimisel on analüüsitud võimalikke alternatiive?
  • Kas sõidukite hankimisel on järgitud riigihangete seaduse üldpõhimõtteid?
  • Milline on riigiasutuste parim praktika sõidukite hangete korraldamiseks?
  • Kas lepingute sõlmimisel on järgitud riigieelarve seaduse põhimõtteid?

Audit valmib kavakohaselt 2016. aasta kevadel. Riigikontrollil on hea meel saata aruanne ka Maksumaksjate Liidule."

„Auditite läbiviimise eest me kindlasti tunnustame Riigikontrolli. Loodame, et õiguskantsler annab neile vajalikku tuge need õiguslikud küsimused ka väärikalt lahendada," kommenteeris Lehis.

Riigikontrolli kommunikatsioonijuht Toomas Mattson kommenteerib lugu nii:

„Riigikontroll ei saa paraku kuidagi aidata, kuid keegi püüab meie vastusest välja lugeda seda, mida seal pole. Riigikontrolli vastuses pole juttu vananenud seadustest ega ole arutletud selle üle, kas seadused, olgu siis uued või vanad, on täitmiseks või mitte. Küll aga on juttu sellest, et valitsuse enda töökorralduslikud määrused (mitte seadused), millest jutt, on ligi 20 aastat vanad. Küllap on vähe inimesi, kes arvaks, et elame praegu samasuguses õiguslikus ja majanduslikus keskkonnas, mis 20 aastat tagasi, ning seetõttu ei tuleks väga vanade asjaajamist ja sisemist töökorraldust reguleerivate materjalide puhul analüüsida nende sisu kooskõla muutunud oludega, hinnata näiteks ka määruste kooskõla praeguses õigusruumis kehtivate seadustega. Seda Riigikontroll muude asjade hulgas oma käimasolevas auditis ka teeb."

Liidu pöördumise tekst:

Maksumaksjate Liit saatis 17. novembril välja kirjad Riigikantseleile, Rahandusministeeriumile, Riigikontrollile ning Maksu- ja Tolliametile, milles tuntakse huvi, kuidas täidetakse 1997. aastal vastu võetud ja siiani kehtivad valitsuse määrusi. Maksumaksjate liidul on tõsiseid kahtlusi, et nende määruste reegleid ignoreeritakse massiliselt.

Vabariigi Valitsuse 07.05.1997 määruse nr 95 „Valitsusasutuste ametiautode kasutamise korrastamine" (RT I 1997, 36, 547; 2010, 60, 407) kohaselt:

1. Ametiautode personaalse kasutamise õigus on peaministril, ministritel, riigisekretäril, ministeeriumide kantsleritel, Riigikantselei peadirektoril ja maavanematel.

2. Kinnitada ministrite ja riigisekretäri ametiauto soetamise piirhinnaks kuni 25 565 eurot ning ministeeriumide kantslerite, Riigikantselei peadirektori ja maavanemate ametiauto soetamise piirhinnaks kuni 17 896 eurot. Peaministri ametiauto soetamise piirhind võib olla kuni 20 protsenti suurem ministri ametiauto soetamise piirhinnast.

Vabariigi Valitsuse 22.07.1997 määruse nr 142 „Ametisõitude korraldamine ja kulunormid valitsusasutustes" (RT I 1997, 55, 891; 2010, 60, 407) kohaselt:

1. Kinnitada peaministri, ministrite ja riigisekretäri ametiauto aastaseks ülalpidamiskulude piirnormiks 5944 eurot ning ministeeriumide kantslerite, Riigikantselei peadirektori ja maavanemate ametiauto aastaseks ülalpidamiskulude piirnormiks 4730 eurot. Piirnormid sisaldavad kulutusi vabatahtlikule kindlustusele. Kasutusrendi puhul lisatakse ülalpidamiskuludele amortisatsioon.

2. Ministri või kantsleri, kelle alaline elukoht asub väljaspool Tallinna, ja maavanemate ametiautode suhtes võib kasutada koefitsienti 1,2, millega on lubatud korrigeerida käesoleva määruse punktis 1 nimetatud ametiauto aastast ülalpidamiskulude piirnormi.

3. Kinnitada valitsusasutuste sõiduautode, mida ei ole nimetatud käesoleva määruse punktis 1, soetamise piirhinnaks kuni 10 226 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud piirhinda järgitakse ka kapitalirendi puhul liisingumaksete tasumisel.

4. Ametisõite korraldab minister oma valitsemisalas, riigisekretär ja maavanem oma haldusalas, lähtudes käesolevas määruses sätestatust ning vastava valitsusasutuse eelarves selleks ettenähtud summade piires. Autode ülalpidamiskulusid on õigus kasutada valitsusasutuse bilansis oleva auto teenindamiseks, isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitise määramiseks, auto rentimiseks (kasutusrent) ja ühistranspordi kasutamise kulude hüvitamiseks.

5. Sõiduautode liisimise kulud kaetakse kapitalirendi puhul soetusteks määratud investeeringute arvel, kasutusrendi puhul aga majanduskuludes sõidukite ülalpidamiseks määratud summade arvel.

6. Ministritel, riigisekretäril ja maavanematel korraldada nende punktis 3 nimetatud sõiduautode väljavahetamine, mille jääkväärtus ületab nendele kehtestatud piirhinna.

7. Ametiautode soetamise ja kasutamise kulunormid ei laiene alarmsõidukitele, samuti Eesti Vabariigi saatkondade ja konsulaaresinduste ning rahvusvaheliste organisatsioonide välisekspertide kasutuses olevatele sõiduautodele.