Iseäranis kerkib see päevakorrale selliste professionaalide puhul, kes otseselt klientidega kokku puutuvad (iluteenindajad, arstid, logistikud jms). Kas pikaajaliselt hästi klienti teenindanud töötajal ei ole siis õigus lahkumisel senise tööandja juures teha ettepanek kliendile koostöö jätkamiseks? Või kas klient ei olegi vaba otsustama, kellelt ta teenust ostab?

Kui vaba on klient oma otsuses?

Klienti ei ole muidugi võimalik „omada". Klient otsustab, kust ja millistel tingimustel ta teenust ostab. Klient teeb otsuse teenuseosutaja suhtes selle informatsiooni valguses, mis talle esitatakse. Esitatav info omakorda sõltub isiku eesmärgist, kes kliendile infot annab. Inimlikult ongi arusaadav, et klient otsustab just oma konsultandi soovituste kohaselt, eriti, kui ta on olnud temale osutatava teenusega rahul ja ta konsultanti usaldab. Just rahulolu ja usaldusliku suhte pinnalt on lihtne mõjutada klienti ettevõttest koos töötajaga lahkuma. Oma äri alustava endise töötaja jaoks taandub küsimus aga sellele, kas ta ületab klientide kaasavõtmisel õiguslikult, aga ka moraalselt lubatu piiri.

Ebaaus konkurents on keelatud

Enamasti käsitletakse kliendiandmeid (kliendi olemasolu fakt iseenesest, nimi, kontaktandmed, eelistused jms) ettevõtja ärisaladusena. Ärisaladus omakorda on kaitstav nii lepinguliselt kui seadusega.

Äriühingute omavahelisi suhteid püüab korrastada ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadus, mille rikkumise korral saab kahjustatud isik nõuda nii rikkumisest hoidumist kui rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Ebaausat äritegevust kirjeldatakse seaduses avatud loeteluna. Ebaaus konkurents on muuhulgas konkurendi või tema toote või teenuse halvustamine ja ärisaladuse ebaseaduslik saamine, kasutamine ja avaldamine. Ärisaladuse lubamatu kasutamise keeld laieneb nii töötajatele kui juhatuse liikmetele ja teistele käsunduslepingu täitjatele. Ebaausa konkurentsi eest võib järgneda nii tsiviil- kui kriminaalvastutus.

Seega ei tohiks lahkuv töötaja klientidele senist teenuseosutajat kuidagi halvustada või näidata enda tulevast ettevõtet endisest märksa paremana. Samuti ei või kasutada endise tööandja kliendiandmeid.

Samas ei ole võimalik ette heita selle kasutamist, mis on omandatud kogemusena ja olemas töötaja peas - tema oskused ja võimekus kliente otsida ja leida. Samuti ei saa väita, et töötaja peaks oma töökohavahetust kliendi eest kiivas saladuses hoidma. Ainuüksi kliendi informeerimine uues kohas tööle asumisest ei ole reeglina veel kliendi mõjutamine.

Kliendiandmed pole alati ärisaladus

Arvestada võib ka sellega, et mitte kõik klientide nimed või e-posti aadressid ei ole tingimata ärisaladus. Mis on konkreetsel juhul ärisaladus, sõltub paljuski üksikjuhtumi asjaoludest. Seadus näeb ette kindlad kriteeriumid, et tegu oleks ärisaladusega, näiteks et ettevõte on tarvitusele võtnud erilisi meetmeid info salajas hoidmiseks ning töötajatele on selgitatud, et tegemist on konfidentsiaalse infoga, mida tuleb eriliselt hoida. Kui tööandja ei ole ise töösuhte käigus infot ärisaladusena käsitlenud ja hoidnud, ei saa infole ärisaladuse staatust omistada tagantjärgi.

Vältimaks olukordi, kus töötaja töösuhte lõppedes tahtmatult või tahtlikult kliendid uude ettevõttesse kaasa võtab, tuleb piirid panna paika juba töösuhte alguses. Töölepingus on lihtne kokku leppida, kas üldse ja millistel juhtudel võib töötaja lahkuda koos kliendiinfoga ning kui seda mitte lubada, siis millised on tagajärjed. Ka juhatuse liikme leping võiks sisaldada punkte, mis defineerivad konkreetse ettevõtte ärisaladuse komponendid. Sel viisil käitudes on kõikidele osapooltele selge, milline osa töö tulemusest kuulub ettevõtte intellektuaalomandi hulka.