Katrini lugu: koondamisest ebameeldivam oli töötukassaga suhtlemine
Katrin (nimi muudetud) töötas Haapsalus autotööstusele juhtmeköidiseid valmistanud rahvusvahelises firmas PKC Group ettevõtte algusajast kuni ajani, mil tehas Haapsalus uksed sulges. Kokku 17 aastat.
2014. aasta augustis võttis firma juhtkond kõik Haapsalu tehases töötanud sajad inimesed kokku ning tegi kõigile korraga koondamisotsuse teatavaks. Koondamine ise venis 2015. aastasse. Kuigi töötajad aimasid, et peagi on midagi juhtumas – leedukad käisid Haapsalus välja õppimas - oli koondamisteade siiski ebameeldiv üllatus. Alati loodetakse parimat. „Loomulikult oli algul šokk. Vanus ja kõik muud asjad kokku. See, mis ees ootab: töökohtade poolest tühi linn. Teadmatus,“ meenutas Katrin.
Koondamisraha maksti kõigile korralikult välja.
Katrin tõdes, et kellegi peale pahane ta aga ei ole. Vähemalt mitte enam praegu. „See oli omanike ettevõte, see oli nende soov tehas siia tuua ja siit ära viia. Midagi pole teha, nagu öeldi - Leedus oli neil odavam toota ja eks omanikud peavadki raha lugema,“ tõdes Katrin. Samas oli naise jaoks kummaline kuulda ka selliseid põhjuseid, et tehas tuleb sellepärast kinni panna, et Läänemaal pole tööjõudu. Naine leiab, et ehk võinuks omavalitsus panustada bussiliinidesse, et töötajaid linna tuua.
Ometi on Katrin tänulik, et PKC Group omal ajal Haapsalus üldse uksed avas – isiklikult talle on see olnud kõige mõnusam töökoht „maailma kõige huvitavama tööga“. „Meile maksti hästi – Haapsalu mõttes oli see hea palk, meisse suhtuti tohutult hästi. Kõik oli ülivõrdes, vähemalt minu jaoks. Jah, töö oli väga raske aga me oleme siiski kanged naised, kes kõigega hakkama said,“ tõdes Katrin. Tema sõnul tehti hea meelega ka ületunde, sest sellevõrra tõusis teenistus veelgi. Nii mõnedki Katrini töökaaslased said võimaluse uue auto liisimiseks või korteri remondiks – pank andis laenu. „On selge, et kui töö kadus, oli palju ka pisaraid,“ nentis Katrin.
Koondamisteatest hoopis ebameeldivam kogemus oli Katrini jaoks aga järgmine etapp, aeg, mil tuli hakata töötukassas käima. „Ja see oli ebameeldiv kogemus. Minu palgast on töötukassasse makstud raha ja arvestades mu palka, siis korralikku raha. Olin alati teadnud, et kui midagi juhtub, siis saan ma sealt abi. Tegelikkuses tunnetasin mina ja mu töökaaslased, ei me käinuks seal justkui lunimas. Suhtumist – mida sa tahad – tunnetasime me kõik. Lähed sinna, istud, sul on piinlik. Küsitakse: noh, oled sa leidnud midagi? Oled sa otsindu midagi? Aga vaatad siis ikka midagi? Kõik see nähvamise toonil. See oli nii ebameeldiv. Kui sul nagu ühte jalga sel hetkel all pole ja sulle öeldakse, et jookse kahe jalaga,“ meenutas Katrin. Ta lisas, et alati ei peagi füüsilist valu tegema, mõnikord tehakse pilguga palju rohkem haiget. „Päris nutuga mina sealt välja ei tulnud aga mõni teine tuli küll.“
Katrin oli töötu 15 kuud. Elus on teda edasi viinud optimism ja eks asi läks kergemalt ka tänu täiskasvanud laste ja abikaasa toele. Oluline oli ka, et naise perel polnud pangalaenu. Sellevõrra oli Katrinil lihtsam kui nii mõnelgi tema töökaaslasel. „Pole ma kordagi nutnud. Mu moto on, et tuleb see mis tuleb, lase end vabaks ja asjad juhtuvad.“ Kui Katrin lõpuks tööle sai, siis pidi ta sellest töötukassale teatama. Naine ei saa aga aru, miks see nõue oli vajalik olukorras, kus ta oli endale ise töökoha leidnud. „Kas keegi saab töötukassas selle eest linnukese kirja,“ küsis naine.
Kui Katrin sai töökoha Haapsalus, siis mitmed ta endised töökaaslased PKC Groupist on Haapsalust lahkunud, mõned töötavad Tallinki laevadel. Aga palju on ka neid, kes jäid Haapsallu ja leidsid midagi uut. Mõnel on juba mitmes uus töökoht. „Midagi seisma ei jäänud aga koondamisteade lõi tõesti meil kõigil jalad alt. Aga tõsi on ka see, et pole hullemat asja kui harjumuste ohver. Ja kui sa oled pikka aega harjunud, siis tundubki, et midagi sinuga ei juhtu. Aga me kõik oleme tegusad naised ning eluga tuleb edasi minna.“
