Kaubakettide omamärgitooted tõrjuvad Eesti tootjad koduturult

 (38)
Kaubakettide omamärgitooted tõrjuvad Eesti tootjad koduturult
Foto: Andres Putting

Eesti inimene ostab toidupoes iga kümnenda euro eest nn private label’i toote ja kulutab tulevikus kaubakettide omamärgitoodetele üha enam. Kohaliku tootja paneb see aga järjest enam sundseisu, kus enda väljatöötatud toote edu võib tootja vastu keerata.

See, kui palju Eesti jaekettide riiulitest on täidetud keti omakaubamärgiga, varieerub eri kaupluste vahel päris palju. Kui Selver ja Prisma müüvad omatooteid mõne protsendi jagu, siis Rimis on osakaal 16%. Kettide strateegiad on erinevad - Rimi tahab tulevikus, et igas olulisemas tootegrupis oleks private label, väiksema osakaaluga kettidel on plaanid tagasihoidlikumad. Keskeltläbi võib öelda, et umbes kümnendik jaekettide kaubast müüakse praegu private label’itena. Võrreldes muu Euroopaga ei ole omamärgi osakaal Eestis pealtnäha kuigi märkimisväärne. Eriti kui silmas pidada Inglismaad ja Šveitsi, kus juba igal teisel ostukorvi pistetud tootel on peal jaeketi märk. Kuid ka kõik siinsed kauplusteketid kinnitavad, et private label’id on tulnud, et jääda ning vaikselt oma turuosa kasvatada, kirjutab Äripäev.

Maxima kommunikatsioonijuht ütleb, et omamärgitoodete pakkumisega püütakse rahuldada erinevate ostjate vajadusi, et “ka hinnatundlikumad tarbijad leiaksid kauplusest usaldusväärse kvaliteedi ja madala hinnaga tooteid”. Rimi kommunikatsioonijuht kinnitab samuti, et jaeketi omamärgitoode on tavalistest bränditootest odavam ja seda koguni 10-25%. Kust aga tuleb kokkuhoid? Miks tarbija ei võiks tootja bränditoodet saada kätte sama hinnaga? Ketid ütlevad, et madalad hinnad kindlustatakse tänu võimalusele kontrollida ise tarneahelat, tänu suurtele tellimiskogustele, kokkuhoiule pakenditelt ja turunduselt. “Bränditoote müüki tuleb ergutada reklaamiga ning see kulu tuleb toote hinnale reeglina juurde ehk siis tarbija maksab selle kinni. Omamärgitootel aga neid kulusid pole,” põhjendab Rimi.

Üks kokkuhoiunipp, millest ketid ise aga ei räägi, kuid mis tootjaid eelkõige vihastab, on see, et oma kaubamärgiga tullakse turule siis, kui tootja on turu juba n-ö sisse töötanud. “Kaubandusketid näevad sekundi pealt, kui hästi mingi toode müüb. Tootjal lastakse turg sisse töötada ja seejärel öeldakse, et nüüd ma tahan täpselt sedasama toodet — sama kvaliteediga, aga lihtsalt madalama hinnaga. Minu meelest see tootjate suhtes väga aus tegevus ei ole,” ütleb toidutootjaid koondava Toiduliidu juht Sirje Potisepp.

Kui kaugel on Eestis aeg, kus omamärgitooted moodustavad poole kettide sortimendist? ETK juht Kati Kusmin prognoosib, et pikema säilivusajaga toidu- ja esmatarbekaupade puhul võib isegi juhtuda, et järgmise kümne aastaga on 40% kettide sortimendist omamärgitooteid. “Usun, et kiirestiringleva, värske toidukauba — liha-, piima- ja pagaritoodete — osas ei jõua me sinna niipea. Pigem jõuab see mõõduka osakaaluni, kuni 25%,” ütleb ta.

Tootjad leiavad, et private’ite levikuga valik aga suurima löögi saabki, sest omamärk pärsib tootearendust, mis on oma olemuselt kallis tegevus. Fazeri pagaritoodete ja maiustuste tootmise Baltimaade juht Jesper Åberg, kes on näinud lähemalt ka Põhjamaade jaeturul toimuvat, ütleb, et kui jaemüüjate brändid saavad liiga palju riiulipinda ja liiga suure osa turust, siis tekib risk, et kogu tööstuse areng peatub. “Private label’id on tulnud, et jääda ja need on osa jaemüüjate strateegiast, kuidas teineteisest erineda. Aga mahtude vähenemise ja (tootmismahu — toim) kriitilise massi puudumisel väheneb innovatsioon ja uute toodete hulk.”