“Mulle on täiesti arusaamatu, miks ma pean iga päev aega raiskama ja paberit määrima, et kirja panna näiteks külmikute temperatuurid või kui jahutatult mul külmtooted sisse tulevad,” ütles Keila Jõe kaupluse omanik Ants Leemets Eesti Päevalehele.

“Lisaks on mul kirjas, mitu korda päevas ja millega ma põrandat pesen. Varsti ehk pean ristikese tegema iga kord, kui tualetti kasutan,” lisas ta.

“Ostja ei lähe musta kauplusesse, seega kontrollida tuleb, aga milleks selline stagnaaegne lollus, mida euronõuetega põhjendatakse?” ei mõistnud ta. “Mul on kaubanduses töötavaid tuttavaid Soomes ja Rootsis, kes pole meie jaburatest reeglitest kuulnudki.”

Rahulolematud olid ka Pärnu maakonna Kalita kaupluse juhataja Urve Nurmsoo ning Rapla maakonna Männiku kaupluse juhataja Reet Jaaniste.

“Enesekontrollisüsteemi kehtestab toiduseadus. Samas on süsteemi koostajaks suuresti kaupmees ise: ta ise kontrollib enda tegevust,” ütles tervisekaitseinspektsiooni avalike suhete nõunik Agnes Jürgens.

Põllumajandusministeeriumist selgitati, et enesekontrollisüsteem on loodud ettevõtetele enesekaitseks. Selle abil on kaupmehel võimalik hilisemate toiduga seotud pretensioonide puhul olukorrast ausalt välja tulla, esitades käitlemise nõuetekohasuse dokumendid.

Eesti toiduhügieeni eeskirjad põhinevad euroliidu direktiividel ning reeglid on üldiselt samad nii Soomes, Rootsis kui ka mujal Euroopas.

Küsimusele, miks on enesekontrolli nõue ühtne kõigile käitlejatele, ka väikekauplustele, ning kui väärtusliku garantii see annab, ei osanud põllumajandusministeeriumi ega tervisekaitseinspektsiooni ametnikud vastata, lükates ametkondadevahelise pingpongi käigus vastamiskohustuse korduvalt teisele osapoolele üle.

Toiduhügieeni üldeeskirja või toiduseaduse eiramine võib kaupmeestele kaasa tuua kuni 50 000kroonise rahatrahvi.