Keeleoskajad eestivene noored napsavad paremaid töökohti
Sund varakult võõrkeelt õppida on andekatest ja aktiivsetest eestivene noortest teinud tööjõuturul arvestatava konkurendi seni end justkui privilegeerituks pidanud eestlastele. Kui ikka inimene maast madalast pusib sellise raske keele kallal nagu eesti keel, pole mingi mure korralikult ära õppida veel kaks-kolm võõrkeelt. Rääkimata sellest, et vabalt mitut keelt rääkivad noored lisavad töövestlusele ka perfektse vene keele oskuse (emakeel ju).
Seda oli märgata juba aastal 1995, mis siis nüüd, kümme aastat hiljem, imestada. Toona ülikooli lõpetades said parimad töökohad vene perekondadest pärit kaaslased. Põhjus? Mitme keele oskus ja tohutu valmidus pingutada, et eestlastega sammu pidada. Täna järeldab uuringukokkuvõte, et eestivenelased on üha enam orienteeritud kõrgharidusele ja valgekraede ametitele. Et see nii on, kinnitavad kas või Kirde-Eesti linnadest pühapäeviti ülikoolidesse suunduvad noortehordid.
Mida parem riigikeele oskus, seda ambitsioonikamad edasipürgijad. Kui Tööleht luges oma jutuvõistlusele saabunud töid, hakkas silma asjaolu, et paljud oma mõtteid kirja pannud vene noored ei kaalugi Eesti kõrgkooli minekut. Eesmärk on paberid sisse viia Saksamaale, Taani jm. Selle nimel ei pelga nad pingutada: pärast pikka koolipäeva saksa keele kursustele jne. Vähemalt praegu vastasid noored küsimusele: “Kas kavatsed Eestisse tagasi tulla?” jaatavalt. Aga miks välismaale õppima? Vastused: nii on mul tagasi tulles kergem tööd leida, parem haridus jne.
Karm konkurents
Kümme aastat tagasi oli eesti noorel Ida-Virumaal kerge valgekrae kõrgepalgalist töökohta leida – iga eestlane oli teretulnud. Vähesed, kes minna tahtsid, lõid ka läbi. Hiljuti rääkisin kõrgharitud eesti rahvusest noormehega, kes sukeldus suurte ootustega sealsele tööturule – ikkagi eestlane ju, kes teine veel siin nii kõrgelt haritud? Ja võta näpust: töökoha napsas nina eest noor ja haritud eestivenelane, kes otse loomulikult käis ettevõttele boonusena välja vene keele oskuse. See pole ainult Ida-Viru tendents. Kõnekas on asjaolu, et neid lugusid rääkivate inimeste näod väljendavad sulaselget hämmingut.
Uuringu autorid märgivad: “Tänaseks on kujunenud uus trend: alla 30-aastaste eestivenelaste ametistruktuur on märgatavalt lähenenud nii üle 30-aastaste eestivenelaste kui ka eestlastest noorte omale.” Nad täiendavad pigem oskustööliste ja spetsialistide rühmi. Mida järeldada? Enam ei pista eesti noored töö-turule sisenedes rinda üksnes omavahel ja 30-ndates ettejõudnutega. Karuteene osutab ka tahtmatus õppida vene keelt.
Uuring
Eestivenelaste osakaal tööstuses ja tööliskohtadel on võrreldes eestlastega ikka suurem.
Nende töörahulolu on võrreldes eestlastega väiksem, eriti keskealiste naiste ja noorte eestivene meeste hulgas.
Tallinna noortest eestivenelastest on aktiivse riigikeele oskusega 61% ja umbkeelseid vaid 3%. Narvas on need näitajad vastavalt 22% ja 38%.
Uuringu tellis Integratsiooni Sihtasutus, analüüsis TLÜ rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituut.
Mis tähtsust on tööl inimese rahvusel?
Kolmandik eestlasi pelgab
Venelanna ei näe probleemi
37% eestlastest ei läheks kollektiivi, kus on palju venelasi.
85% eestlastel pole (või on vähe) lähemate töökaaslaste seas mitte-eestlasi.
Kuidas suhtub koos eestlastega töötamisse venelane?
Oksana Kostina, ajakirja Baltic Marketing & Advertising tegevtoimetaja:
“Firma, kus töötan, on rahvusvaheline. Mul on ka lätlastest ja leedulastest kolleege, igapäevaselt töötan aga eesti kollektiivis. Olen meie kontoris tõepoolest ainuke venelane, kuid ma ei saa öelda, et tunneksin end seepärast teistmoodi. Ja miks ma peaksingi? Olen ju samuti Eestis sündinud, valdan vabalt eesti keelt – rahvuse pärast ei jää mul ükski tööasi tegemata või mõni nali töökaaslasele rääkimata. Kõik mu eestlastest kolleegid on õnneks tõesti toredad inimesed. Ma ei olegi kunagi mõelnud, kas inimene on nüüd eestlane või venelane, kõik sõltub konkreetsest inimesest.
Pigem on mul rahvuse tõttu eeliseid: töökaaslased paluvad abi tegemise juures, kus on vaja vene keele oskust või “vene arvamust”. Väga tore on tunda, et oled mõnes asjas asendamatu.
Kahjuks pole mul vene kollektiivis töötamise kogemust, seega puudub võrdlusmoment.”
