Euroopa riigid otsivad võimalust saavutada Venemaast energiasõltumatus. Selleks soovitakse koheselt kasutusele võtta olemasolevad ressursid, sealhulgas fossiilsed nagu näiteks kildagaas ja pruunsüsi. Meil on aga põlevkivi ja lähimal ajal tõsiseltvõetavad julgeolekut tagavad alternatiivid puuduvad. Lugulood metsast ja tuulest kui kogu energeetika alustalast kuuluvad pigem muinasjutu valdkonda.

Sooviga muuta energia rohelisemaks on viimasel ajal üha enam tähelepanu pälvinud arutelu keskkonnatasude tõstmise poliitika üle. Muidugi ei saa oma sõna sekka mitte öelda Keemiatööstuse Liit, kuna energeetika puudutab kogu Eesti tööstust ja läbi majanduskeskkonna muudatuste kogu ühiskonda.

Mitte lobi, vaid soov ellu jääda

Soovin siinkohal rõhutada, et meie sõnavõtud ei ole vaadeldavad lobitööna, milleks keskkonnaminister neid tituleeris. Tööstusettevõtete aktiivsus keskkonnatasude suuruse teemal on tingitud soovist olla kaasatud sisuliselt ettevõtete eksistentsi puudutava maksuteema avalikku arutellu. Meile on oluline, et kaasamist vaadataks heatahtliku eesmärgina, mitte survestamisena, mis on eelnevalt keskkonnaministeeriumi hoiakutes peegeldunud.

Rõhutaksin uuesti ettevõtete kaasamise vajalikkust keskkonnatasude raamkava koostamise protsessi. Keskkonnaministeerium pole paraku siiani piisavalt teinud, et arvestada erialaliitude ja ettevõtete ettepanekutega ning arutada, millised stsenaariumid on kõige vähem jätkusuutlikud, millised mitte.

Seda enam, et liitude seisukohad ei põhine subjektiivsel arvamusel vaid sõltumatute ekspertide uuringutel ja alusuuringutel. Kui ministeerium oleks uuringuid sisuliselt ettevõtetega arutanud, ei oleks ilmselt käesolevat arvamuslugu vaja.

Kõrged maksud tapsid tehase rajamise kava

Samuti ei saa nõustuda keskkonnaministri väitega, mille kohaselt madalad keskkonnatasud ei motiveeri ettevõtjaid Eesti maavara nutikamalt kasutama. Põlevkivitööstuses on olukord hoopis vastupidine. Kõrged riigimaksud ei võimaldanud Eestis algatada rafineerimistehase ehitust, mille toodang ehk diislikütus, rahuldaks riigi kütusevajaduse ning mis omakorda annaks meie kohalikule maavarale suurima lisaväärtuse.

Tööstus ootab õiget aega, millal suure investeeringuga alustada, kuid nüüd hakkavad maksutõusud olukorda raskendama. Seega kõrged keskkonnatasud, vastupidiselt eesmärgile motiveerida maavarasid nutikamalt kasutama, hoopis pärsivad seda.

Keskkonnaministri sõnavõtust jääb mulje, mille kohaselt on Eesti riigi keskkond ilma tööstuseta parem ja inimeste eluiga pikem. Tegelikult on aga situatsioon vastupidine. Kaasaegse majanduse tingimustes on tõestatud, et keskmine eluiga on otseses sõltuvuses riigi SKP tasemest. Mida suurem on SKP elaniku kohta, seda pikem on inimeste eluiga.

Majandus ja ökoloogia on valdkonnad, mis peavad kaasaegses maailmas olema tasakaalus, mitte vastanduma. Mida tugevam on riigi majanduslik seis, seda parem on keskkonnahoid ja –korraldus. Seega, hoolides keskkonnast, peab eelkõige mõtlema majandusele, ilma milleta on kulukaid keskkonnahoiuprojekte võimatu ellu viia.

Küsitavust tekitab ka, kuidas saavad riigi ja tööstuse sõnumid niivõrd erineda? Tööstus on aeglane mehhanism, mille jaoks on vaja modelleerida, arvestada ja uurida erinevaid arengustsenaariume, et teadlikult valida parimat.

Riik eirab pikalt ja targalt planeerimist

Julgen väita, et tänases Eestis on tööstusel kõige rohkem teadmisi selle kohta, millised võimalused on sektoril edaspidiseks arenguks ning milline talitlusviis oleks riigile kasutoov. Riik paraku ei paista viimasel ajal silma sooviga pikalt ja targalt planeerida, milles peitub oht panna valede otsustega piir Eesti riigi ühe edukama tööstusharu arengule.

Siinkohal loodan, et meie järjekordset sõnavõttu ei käsitleta pahatahtliku lobitööna. Meie eesmärk on hoida ja arendada Eesti tööstust ning loodetavasti kuulub see ka Eesti valitsuse eesmärkide hulka.