Ta istus ühe lehe online-toimetuses ja vastas lugejate küsimustele. Üks küsimus oli teravam ja lahmivam kui teine. Intervjuu kommentaarid olid päris hullud. Laatre ja Rimi said võtta enam-vähem iga asja eest.

Ühelt poolt on see mõistetav. Poes käivad ju kõik, järelikult kõik tahavad sel teemal ka sõna võtta. Samas on just Rimi olnud see, kes on alustanud võitlust näiteks järjekordade lühendamise nimel ning räägib oma probleemidest alati otse ja kõva häälega. Samuti on Rimi asutanud oma keskköögi, et pakkuda tarbijatele võimalikult värsket kaupa. Veab otse Sri Lankalt kohale eksootilisi vilju, mida varem pole meie lettidel nähtud. Nende hind on muidugi karm. Aga küllap Rimi saaks tarbijalt nina pihta nendegi käikude eest. Kui maine on juba kord kõikuma löönud, siis hiljem on sellest keeruline välja rabeleda.

Kujutage endale näiteks ette, et tabloidina alustanud ajaleht otsustab ühel hetkel hakata tegema kvaliteetajakirjandust.

Vari saadab

Stockmann vaevleb samuti probleemi käes: ostjad peavad seda kõrge hinnatasemega eliitkaupluseks. Samas on sealsed hinnad tegelikult konkurentidega võrreldavad. Keskerakond on suur ja võimas, aga neil on ka kole palju vaenlasi. Kruuda tehku mis tahes, aga vari käib tal ikka järel.

Sama lugu on osa mobiiltelefonide või automarkidega. Igati korralikud riistad, aga naabrimehele ei julge näidata. Või riigikogu – see on ju igipõliselt kehva mainega koht, istugu seal korraga kas või 101 suurepärast rahvasaadikut.

Samas on võimalik kehvast mainest ka pääseda. Näiteks kinnisvarafirma Pro Kapital. Mõni aasta tagasi oldi oma mainega suisa põhjas, nüüd ei oska midagi kurta. Või Vene lennufirma Aeroflot. Kunagi käis hirmujudin kõhust läbi, kui tuli selle pardale astuda. Praegu on see väga esinduslik ettevõte.