Aimi Raudam on töötanud mitmes välisfirmas ning mitmes Eesti firmas. Lisaks aastaid Ida-Virumaal peaasjalikult vene töötajaskonnaga ettevõttes. Tal on, mida võrrelda. Kui välisfirmades on ülemuse-alluva suhted selgelt partnerlussuhted, siis Eesti firmades valitseb peaasjalikult käsin-poon töökultuur.

“Olen töötanud Soome, Rootsi, Norra firmades. Nad on siia Eestisse kaasa toonud oma töökultuuri. Nende tööstiil on tasakaalukam, rahulikum, läbimõtlevam,” rääkis Raudam. “Eestlaste töökultuur on rabe. Nendega koos töötades tekib alati tunne, et kogu aeg peab kuhugi jooksma, pidevalt ennast tõestama. Mõeldakse vähem.” Praegu eraettevõtjana ja OÜ Celestis juhatajana tegutsevale Raudamile on tundunud väga paljud tegemised Eesti firmades mõttetuna.

Välisfirmas rohkem aega mõelda

Raudam rääkis, kuidas ühe Eesti firma omanikud võtsid ta katseajaga tööle. “Neil oli oma ettekujutus, kuidas töö välja näeb. Müügiinimeselt oodati, et ta väga palju jookseks ja suhtleks ning oleks kuskil väljas, seda rohkem ta justkui müüks. Kuidagi väga ühekülgselt nähti seda müügitööd, mis on ju tegelikult inimestega suhtlemine.” Kui katseaeg hakkas läbi saama, öeldi Raudamile, et tulemust ei ole.

“Firmaomanikud teadsid, et kunagi enne mind olid asjad teistmoodi, ja ootasid, et vana aeg tagasi tuleks. Keegi ei tundnud huvi, milles asi on. Kuigi projektid olid käivitunud, ei olnud nad minuga rahul. Mulle tundus see väga eestlaslik: ei tunta huvi, kuidas see töö tegelikult välja näeb. Vaadatakse kaugelt ja küsitakse, kuidas läheb,” jutustas ta.

Raudam meenutas, et välisfirmades töötades oli võimalik rohkem ettepanekuid teha. “Nad usaldavad töötajat, kes firmasse tuleb. Töötaja saab rohkem rääkida. Eks nemad tulevad ka Eestisse puhta lehena ja seetõttu sõltuvad kohalikest töötajatest rohkem,” rääkis Raudam.

Kui küsida staažikalt töötajalt, et milline on töömiljöö Eesti firmades, kasutab Raudam taas väljendit “rabistav”. “Üldiselt eestlastest omanikud või firmajuhid suhtlevad alluvatega väga vähe. Välismaistes firmades tuleb seda palju sagedamini ette. Ja kui nad leiavad ühise keele, siis räägivad nad ka muust kui tööst.

Eesti firmades tekib tihtipeale tunne, et inimesed on töömasinad. Muust ei saagi rääkida, kui ainult tööst. Aga me oleme ju ka siis inimesed, kui tööd teeme.” Raudam toob näite Norra erafirmast, kus ta töötas. Seal olid töötajate ja ülemuse suhted partnerlussuhted. Eestlastest ülemused eelistavad vaid korraldusi anda.

Psühholoog Anneli Salk on teinud mitmeid koolitusi vene rahvusest töötajaskonnaga firmades.

“Kui minnakse vene firmasse tööle, peab meeles pidama, et seal on natuke teistsugune kord kui eesti firmas.

Nimelt võetakse seal ametipositsiooni tõsisemalt,” selgitas Salk. “Kui eestlane on harjunud natuke familiaarsema suhtlemisega, ametiroll pole nii oluline, siis vene firmas on nii, et kui mees on osakonnajuht, siis on ta ikka väga osakonnajuht. Mitte semu ja osakonnajuht.” Hierarhia on rohkem paigas, alluva-ülemuse suhted ranged. Kõige kõrgem ülemus on väga suur autoriteet. Tema järgi joondutakse. “Seda on näha alluvate suhtumises ja kas või ülemuse kõnetamisest.”

Vene firmas asjad teised

Kui eesti töötaja konkureerib valdavalt venekeelsesse kollektiivi, siis peaks ta kindlasti neid omavahelisi suhteid jälgima ja järgima, soovitas Salk. Sama astme töötaja on seal justkui väga lähedane sõber, erinevalt eesti töötajatega firmadest jagatakse omavahel kõiki saladusi.

Kuidas saab aga vene rahvusest töötaja hakkama eestikeelses firmas? Kui keel on selge, siis kohanevad nad kiiresti, arvas Salk. Raskem on neil, kes ka Venemaal elanud-töötanud.

Aimi Raudam on töötanud kesk-astme juhina 40–50-pealises valdavalt venekeelses Ida-Virumaa tööstusettevõttes. “See oli väga karastav. Kui alluvad on venelased, peab olema esiteks väga hea võime väljendada end teises keeles. Sa pead oskama suhelda lihttöötajatega,” rääkis Raudam. Kas just erilist vaeva pidi nägema, aga nutikust oli vaja parasjagu. “Eripära oli võib-olla see, et neid inimesi ei saanud valiku ette panna. Nad ei osanud valida ja siis jäi töö katki. Neile pidi andma väga konkreetseid juhtnööre. Neil oli väga hea oskus kasutada ära ülemuste nõrkusi,” meenutas Raudam. “Küll nad tahtsid midagi tegemata või lõpetamata jätta.”