Eelmise aasta lõpul pidasid maailma teaduse ja filosoofia arvamusliidrid suurimaks ohuks geenitehnoloogia arengut.
Veebiväljaande Edge küsitluse põhjal pidas sada maailma esiteadlast inimkonna suurimaks ohuks geenitehnoloogiat. Ammune küsimus, kuivõrd geenid mõjutavad käitumist või teisi isikuomadusi, võib valdkonna tõsisemal arendamisel suureks tüliõunaks saada. Palli paneb veerema teada-tuntud fakt, et pärimuslike iseärasuste tõttu pole inimesed kaugeltki võrdsed. Niisiis pole midagi tõhusamat kui võrdsete eelduste loomiseks geenitehnoloogia abi kasutada. Juhtivteadlaste, võib-olla aga kogu inimkonna õudusunenäo saab üsna lühidalt kokku võtta: mida aeg edasi, seda suurema tõenäosusega näevad ilmavalgust nn disainbeebid.
Mäng geenidega
Pole saladus, et mäluomadused, keeleline võimekus ning üldine intelligentsustahe pärinevad suuresti geenidest. Niipea, kui saab võimalikuks isikuomaduste ettetellimine või elimineerimine, tuleb vastuseid otsida tõsistele küsimustele, alates ideaalinimese prototüübist ja lõpetades poolfabrikaatinimese tekkega. Näiteid leiaks kindlasti veel, kuid ajal, mil osa teadlasi kiire arengu ees hirmu tunneb, proovivad mõned nende kolleegid seda hirmu hajutada. ?Igal asjal on kaks otsa ? kõrge intelligentsusgeen võib nõrgendada inimese vastuvõtlikkust haigustele,? toob Harvardi ülikooli psühholoog Steven Pinker näite Briti väljaandele The Guardian.
Mehe avaldustest kumab läbi ka rahustav noot, kus ta kloonimise ja geenitehnoloogia eetiliste küsimuste kõrvale huvitavaid illustratsioone esitab. Näiteks võrdleb Harvardi psühholoog kloonimist bioloogiliste kaksikutega ? erinevus seisneb vaid selles, et olemasolevale lapsele luuakse lisaks veel kloon. Vaatamata inimsekkumisele on loodud organismil oma arusaamad, isikuomadused ja muu, mis ühte inimest teisest eristab. ?Nagu kaksikudki,? võtab Pinker idee mõne sõnaga kokku.
Inimaju = arvuti
Värvikate näidetega hiilgab Guardianis ka Oxfordi ülikooli teadlane Richard Dawkins, kes võrdleb inimaju arvutiga, mille ülimaks süsteemiks, erinevalt inimeste loodud seadustest, on füüsikaseadused. Dawkins tõstatab geenitehnoloogidele tõsise küsimuse: kui omadega kokku jooksnud arvutit putitatakse uue riist- või tarkvaraga, siis miks ei võiks sarivägistajat või massimõrvarit pisut töödelda? See kõik saaks toimuda, kui teadlastel oleks ülevaade, missugune konkreetne eluetapp või sündmus inimest eksiteele viis, ning seejärel kirurgia abiga defekt eemaldada.
Kaugeltki kõik arvamusliidrid ei usu, et suurimaks ohuallikaks universumis on geenitehnoloogia. Leidub ka inimesi, kes selle valdkonna arengusuundi pigem moemänguks ja poosetamiseks peavad. Üks, mis selge: nii palju kui on teadlasi, leidub ka seisukohti. Ainuüksi internetist võib leida kümneid märksõnu, mida sõnapaariga ?suurim oht? iseloomustatakse. Mainitakse ükskõiksust ? nii enda kui teiste vastu ?, vaesust, ülesöömist, globaalset soojenemist, aidsi ning ohtu, et teaduse kiire areng ükskord inimkonna enda alla matab.
California ülikooli neurobioloog Samuel Barondes lisab suurimate ohtude sekka aga seni pigem avaliku huvi eest varjus olnud vaatenurga. Teadlane puudutab paljude inimeste ravimisõltuvust, alustades antidepressantidest ja lõpetades karmimate kemikaalidega, mille pikaajalise tarvitamise täpsest mõjust pole ettekujutust isegi teadlastel.
