Rollid on inimest saatnud läbi ajaloo, aga omamoodi paradoksaalsel kombel on nad just tänapäevases teadmisteküllases maailmas inimese terviklikkust lõhkuma asunud. Tänapäeva inimese hästi arenenud võime tervikut tükkideks võtta, ületab sageli võimet neidsamu tükke hiljem taas tervikuks kokku panna. Selle probleemi hulka võib liigitada ka keskastmejuhte üha sagedamini saatva kahe-tule-vahel-olemise-tunde. Tegemist on õnneks siiski kõigest tundega. Ja kuigi see asjaolu ei muuda keskastmejuhi jaoks probleemi vähem reaalseks, annab see teadmine meile hea vihje, kust võimalikku lahendust otsida. Esiteks soovitan revideerida keskastmejuhi poolt tavaliselt tajutavat reaalsust.
Juht ja alluv samal ajal
Keskastmejuhil tuleb juhtida nii (äri)protsesse kui ka inimesi (eel-kõige oma alluvaid). Mõlema tegevuse juures tuleb tal arvestada organisatsioonis kehtestatud reeglistikku (kvaliteedistandard, palgapoliitika jne). Tihtipeale tajub keskastmejuht neid piiranguid kui käeraudu, mis ei lase tal nõutavat tulemust saavutada. Sageli jääb aga keskastmejuhil märkamata, et selle reeglistikku peab arvestama ka tippjuht ja selles mõttes ei ole keskastmejuht tippjuhist sugugi rohkem alluv.
Miks organisatsioonil on mõistlik omada selliseid kõigile laienevaid reegleid, pole praeguse mõttekäigu teema. Küll aga kuulub meie mõttearenduse juurde teadmine, et organisatsioonis kehtestatud reeglistiku muutmiseks on keskastmejuhil samasugune õigus ettepanekuid teha nagu tippjuhil. Olen töötanud mitme tippjuhi nõunikuna ning tean, kuidas tippjuhid ootavad oma meeskonnalt lahenduste ja parenduste osas initsiatiivi. Nii et ka selles võtmes ei ole kesk-astmejuht tippjuhiga võrreldes rohkem alluv.
Inimeste juhtimise põhitõed kehtivad organisatsiooni iga liikme jaoks ühtemoodi. Erinevad lihtsalt juhtimisvõtted. Seda tõdemust tavaliselt eriti ei vaidlustatagi.
Millise järelduse võime eelnenud mõttearendusest teha? Näiteks sellise, et tegelikult on tippjuht nii nagu keskastmejuhtki juht ja alluv samal ajal. Erineb lihtsalt vastutuse valdkond ja ulatus.
Revideeritud ehk tegelik reaalsus sillutab meile teed probleemi lahenduse poole. Järgmiseks soovitan kahe-tule-vahel-olemist tajuvatel keskastmejuhtidel muuta oma arusaama enda positsioonist organisatsioonis. Võtke sisse hoiak, et keskastmejuht on oma valdkonna juht nii oma ülemuse kui ka oma alluvate ees. Ei mingit kahte tooli, ainult üks – valdkonna juhi oma. Reaalsus on muudetav! Ühe tunde teisega asendamise oskus ei ole inimese jaoks enam ammu võõras. Paraku ei suuda mitte just liiga palju inimesi mõtte jõudu iseseisvalt kasutada. Mõningase abiga (nagu näiteks koolitus) peaks see jõu liik aga meie enamikule avanema.
Aeg on piiratud ressurss
Kolmandaks soovitan keskastmejuhil endale teadvustada, et eelkõige tasub tal olla juht, mitte tippspetsialist. Selliseks valikuks sunnib keskastmejuhti enne-kõike aeg – meil kõigil on ööpäevas 24 tundi, aga ka teadmine, et tulemuslik inimeste juhtimine eeldab oskusi, tahtmist ja aega. Nii kui üks neist kolmest tegurist ükskõik mis põhjusel nullilähedaseks muutub, ei saa me üldjuhul enam rääkida toimivast inimeste juhtimisest. Alternatiiviks on kõik ise ära teha ja iga hommikut alustada appikarjega “üks on loll ja teine laisk, mina pean üksi rabama“. Ning ägada kahe-tule-vahel-olemise-tunde jätkumise all.
