Praegune koalitsioonilepe näeb ette vähendada põlevkivi kaevandamismahtu 15 miljoni tonnini ja välistab mahu suurendamise üle 20 miljoni tonni aastas.

Minu hinnangul koonduvad kõik vaidlused ja selgitused ühe punkti taha: 20 miljoni tonnine aastane kaevemäär ühiskondliku kokkuleppena ja riigikogus seaduseks tehtuna on põhikoht, mille pärast kõik need protsessid ja probleemid üleval on.

Loomulikult teravdas olukorda nafta hinna langemine. Sellist kukkumist ei osanud keegi oodata. Teravaim probleem on mahtudes ja kõik ettevõtjad on planeerinud oma põlevkivi töötlemismahud selliseks, et need ületavad 20 miljoni tonni piiri.

Paar aastat tagasi rääkisime üldse mahu alandamisest 15 miljonini. Loomulikult peab keskkonnaministeeriumi seisukohalt kaaluma kogu keskkonnaaspekti ja kas ühiskond aktsepteerib saastekoormuse tõstmist. Mina ministrina ei soosi 20 miljoni tonni piiri tõstmist, aga olen valmis seda arutama. Aga keskkonnaminister ega -ministeerium ei saa initsieerida saastetaseme tõstmist.

Lahendus võib olla ka see, kui riik otsustab, et 20 miljoni piiri tuleb hoida, ja kõigil ettevõtjatel – kes teavad seda piiri juba 2009. aastast – on võimalus kujundada oma äri ja tootmist vastavalt piirmäärale. Me näeme täna ettevõtjate poolt tõsist survestamist. See näitab, et nad ei ole arvestanud riigi kehtestatud piiri püsimisega. Aga see on nii ühiskondlik kui ka sotsiaalne otsus: kas koormame rohkem keskkonda või kuidas läheme ettevõtlusega edasi, kui mahte samaks jätame või vähendame?