Keskmine majanduskrahh kestab kolm ja pool aastat
Kas tangovaimustus soodustab majanduskriise? Säärane küsimus torkab pähe, kui sirvida Harvardi ülikooli majandusprofessorite Robert Barro ja José F. Ursúa hiljuti avaldatud uurimust “Makromajanduskriisid pärast 1870. aastat”. Nimelt on viimase pooleteise sajandi jooksul majanduskrahhe – olukordi, kus SKT või eratarbimine langeb lühikese aja jooksul üle 10% – esinenud tango sünnimaal Argentinas ning Euroopa riikide hulgas on krahhide arvukuselt esimeste hulgas samuti tangot armastav Soome.
Tango ja majandusarengu seost Barro ja Ursúa oma töös loomulikult ei uuri, ajaloos kaevamiseks on muidki põhjusi. 36 riigi andmete põhjal tehtud uuringust selgub, et majanduskrahhide tõenäosus on umbes 3,6% ehk kord veerandsajandi vältel. Krahhide keskmine suurus on olnud 21–22% SKT või eratarbimise langusest ning keskmine kestus 3,5 aastat. Kui krahh on käimas, siis tõenäosus, et ta järgmisel aastal lõpeb, on 28%.
Loomulikult võib tulevane tegelikkus kujuneda ajaloolisest keskmisest tublisti erinevaks, aga ähmase ettekujutuse, mida võib tulevik tuua, ajalugu ikkagi annab.
Nagu arvata võibki, on palju laastavaid majanduskrahhe põhjustanud sõjad. Saksa majanduse jaoks on kõige laastavamad perioodid olnud Teine maailmasõda, mil eratarbimine langes kuue aastaga 41%, ning Esimene maailmasõda, mil langus oli kuue aastaga 42%. SKT langes veelgi enam – vastavalt 74 ja 36%. Prantsuse majanduse kõige rängem aeg oli samuti Teine maailmasõda, vähemal määral Esimene maailmasõda.
Saareriigi Suurbritannia majanduselu kulges teistmoodi: maailmasõdade aegu kahanes eratarbimine, kuid mitte SKT, sest Briti sõjatööstusel oli siis palju tegemist. Suurbritanniat tabas majanduskrahh hoopis pärast Teise maailmasõja lõppu. Languse tõi sõja lõpp ka USA majandusse, sõja ajal oli majandus kenasti kasvanud ja isegi eratarbimine ei olnud vähenenud.
Vale oleks arvata, et majanduskatastroofi esilekutsumiseks on ilmtingimata vaja sõda. Näiteks peamiselt majanduslike põhjustega Suur Depressioon tähendas USA-le 21-protsendist eratarbimise ning 29-protsendist SKT kukkumist aastail 1929–1933.
Krahhimeistrid maailma äärel
Viimase poolteise sajandi kõige sagedasemad krahhimeistrid ongi paiknenud mitte suurte ajaloosündmuste keskmes, vaid pigem maailma äärel. Argentinat sai juba nimetatud: eratarbimise katastroofilise languse on see maa läbi elanud 11 korral ning SKT languse üheksal korral. Ehk siis krahh iga 10–15 aasta tagant. Argentina naaber Uruguay on olnud umbes sama “tubli”. Samuti maailma äärele jääv Uus-Meremaa on üle elanud kuus ränka majanduslangust, Euroopa äärel olev Kreeka üheksa.
Loo alguses nimetatud Soome ületab Euroopa keskmist krahhisagedust tegelikult õige vähe, seal on katastroofiliseks liigitatavaid majanduslangusi olnud viis – aga neist üks leidis see-eest aset üsna hiljuti, aastail 1989–1993. Suurem osa teisi OECD riike on saanud pärast viimast maailmasõda hakkama suurte krahhideta.
Barro ja Ursúa uurisid ka, kuidas mõjuvad katastroofilised majanduslangused aktsiahindadele. Nagu arvata võib, enamasti need langetasid aktsiate hindu. Aga mitte alati: 1980. aastate lõpus Argentinas ning 1970. aastate keskel T‰iilis kaasnes SKT-krahhiga hoopis suur aktsiahindade tõus, sest investorid uskusid, et käimas olevad ja lubatud reformid toovad majandusse õitsengu.
Vaatluse all olnud perioodil olid eriti majanduskriisirohked aastad 1914–1947: kaks maailma-sõda, Suurt Depressioon, 1918.–
1920. aasta gripiepideemia. Kõik need raputasid enamiku vaadeldud riikide SKT-d ja eratarbimist. Kes optimistlikult eeldab, et aastad 1914–1947 olid inimkonna ajaloos kordumatult halvad, võib krahhitõenäosuse eeltoodust väiksemaks hinnata. Aga võib-olla on erandlik olnud hoopis Teise maailmasõja järgne ajajärk, mil krahhe on olnud üsna vähe?
Kui mõelda, et suured krahhimeistrid – Argentina, Uruguay, Kreeka, Uus-Meremaa – pole sagedastest krahhidest hoolimata langenud maailmamajanduse mudaliigasse, vaid püsivad elatustasemelt keskmiste või üle keskmise riikide seas, saab ülevaate siiski lõpetada optimistliku tooniga. Isegi palju rängemad majanduslangused, kui on Eestis praegu, saavad enamasti mõne aastaga läbi ning 10–20 aasta pärast pole neid enam õieti meeleski.
