Keskpanga asepresident hoiatab panka poliitilise sõltumatuse vähenemise eest
Järgmisel nädalal ametist lahkuva Eesti Panga asepresident Peter Lõhmuse sõnul on keskpank endale võtmas kohustusi, mis võivad vähendada selle sõltumatust ja seovad panga päevapoliitikaga.
Kas olete pettunud, et nõukogu liikmed ei teinud teile ettepanekut saada keskpanga presidendiks?
Ei sugugi. Viitasin oma lahkumisele juba aasta alguses, olles läbi mõelnud mitmeid edasise karjääri võimalusi sealhulgas ka Eesti Pangas. Et mul olid nõukoguga majandusest erinevad arusaamad, ilmnes juba varem.
Järgmisel aastal alustate tõenäoliselt tööd Rahvusvahelisse Valuutafondis (IMF). Miks nõustute töötama senisest madalamal ametikohal?
Rahvusvahelisse organisatsiooni tööle minekut võib võtta esialgu kui õppimise asendajat. Töö rahvusvahelises organisatsioonis tähendab uut karjääri, miks mitte siis alustada ka altpoolt.
Kuni lahkumiseni Washingtoni juhatate Sorose uurimiskeskust Eestis. Kui vajalikud on sellised organisatsioonid Eestis?
Vahepeatuses üritan anda tõesti tõsise panuse poliitikauuringute keskuse PRAXIS ülesehitamisele. Selle institutsiooni esmane eesmärk on süvendada poliitika tegemise kultuuri ning analüüsi rolli selles. Muuhulgas on soov kaasata ühiskondlikku diskussiooni üha enam professionaale, eriti uuema põlvkonna haridusega noori, kes lähevad üha enam välismaale väljakutseid otsima.
Kuidas hindate oma kolme keskpanga asepresidendi ametis oldud aastat?
Esmajoones tähendas see periood koostööd suurepäraste oma ala spetsialistidega. Kuigi kolm aastat on suhteliselt lühike aeg, mahub sinna olulisi perioode nii majanduse kui finantssektori arengus. Nendest saadud kogemused on hindamatu väärtusega. Ja mul on äärmiselt hea meel, et tänasel päeval on rahapoliitiline keskkond ja finantsektor jõudnud olukorda, mida Eesti arengustaadiumit silmas pidades ei pea häbenema.
Kui palju on tants Eesti Panga presidendivalimiste ümber tõmmanud keskpanga juhtkonda poliitilistesse mängudesse?
Kui need mängud toimusidki, siis ei kandnud need vilja. Ja lõpuks tuli Vahur Krafti tagasivalimine kolmandas voorus ju üllatusena kõikidele osapooltele.
Kraft teatas valmisolekust luua ja rahastada keskpanga juures tegutsevat arenduskeskust. Kas keskpank on seega loovutanud osa oma iseseisvusest?
Kui uued ülesanded ja eesmärgid tulenevad välisest survest, siis kindlasti. Kui välist mõjutamist ei ole olnud, siis võib ikkagi tekkida küsimus, kas loodava keskuse ja keskpanga tegevuses ei teki huvide konflikt.
Mis saab näiteks siis, kui keskus avalikustab oma arvamuse mingi majanduspoliitilise aspekti kohta, aga keskpank leiab, et hinnastabiilsusest lähtuvalt tuleks teha midagi muud? Taoliste huvide konfliktide tõttu hoitaksegi maailmas keskpanku valitsuse tegevusest eraldi.
Panga nõukogu on kahjustanud keskpanga mainet avalikkuse silmis. Kas nüüd, kui panga president on ametis, peaks nõukogu tagasi astuma?
Kui juhtimisõpikus oleks ülesanne, et riigis Y on organisatsioon X, kus juhtus sarnane asi nagu Eestis, siis arvatavasti pakuks üliõpilased ühe lahendusena nõukogu tagasiastumist. Protsessi juhtimise seisukohalt ei valinud nõukogu parimat varianti.
Samas kahtlen, et kas tagasiastumine tõstaks selle asutuse prestiizhi rahvusvahelises kontekstis. Koduriigis annaks see võib-olla kergema hingamise ja värskuse.
Kas Optiva Panga varasem müümine oleks keskpangale toonud vähem kahju?
Ütleme, et kui keskpank saabki kahju, siis ühiskond kindlasti mitte. Eesti ei saa oma tegevust eesmärgistades rihtida finantsilist kasu, vaid kogu majanduse arengut.
Eesti Pank tegeles investori otsimisega panga omandamisest alates, kuid teatavasti polnud möödunud aasta rahvusvahelises majanduses kõige optimistlikum. Arvan, et teoreetiliselt aktsepteeritav alternatiiv oleks olnud isegi Optiva sulgemine.
Minu seisukoht on olnud, et kuna süsteemset riski enam ei eksisteerinud, oleks ka Optiva likvideerimine tervet süsteemi vaadatates olnud õigustatud tegevus, võrreldes näiteks lisainvesteeringute tegemisega panga arengu tarvis. Ka likvideerimisega kaasnev kahju ei oleks võrreldav nende miljardite kroonidega, millega oleks tulnud toetada tervet pangandussektorit 1998. aasta panganduskriisi ajal, kui pankrotilaine oleks levinud.
Kas vastab tõele, et Eesti Ühispank oli 1998. aastal nii kehvas seisus, et Optiva pankrot vahetult pärast Maapanga sulgemist, oleks viinud põhja ka Ühispanga?
Kõik järelejäänud pangad oleks jäänud tugeva löögi alla. Lisaks kohalike hoiustajate võimalikule paanikale oleks raha ära viinud ja krediidiliinid sulgenud ka välisinvestorid. Sisuliselt pole vahet, kummast suuremast pangast oleks alustatud.
