„Kaitsetööstuse valdkonnas pole Eesti turg piisav ja seetõttu defineerisime kohe alguses, et meie turg on globaalne. Kuid Eesti ettevõttele on piiriülest laienemist alustades kogu kaasnev bürokraatia üsna võõras - olgu siis tegemist juriidiliste toimingutega või maksuarvestusega. Reeglite eiramine või neist valesti aru saamine on aga karistatav üsna suurte trahvidega," selgitab Väärsi.

Tavaliselt ei ole ettevõtetes tööl õigus- ja maksuspetsialiste, kes tunneksid erinevate riikide maksusüsteeme ja teaksid täpselt, millised on esimesed sammud näiteks USA-s või mõnes Euroopa riigis tütarettevõtet asutades. Ka Milremis ei olnud sellist kompetentsi. „Kuna ma usun, et odavam on kohe algusest peale põhjalikult ja korralikult ette valmistada, kui pärast avastada, et midagi olulist on tegemata jäänud, siis pöördusime oma nõustajate poole Grant Thornton Balticus," kirjeldab Väärsi esimesi samme välisturgudele minekuks.

Seejuures olid Milremi eesmärgid USA-s ja Rootsis erinevad. USA-s seati fookus sealsel turul müügivõimekuse tekitamisele ning Rootsis oli eesmärk selliste kompetentside kaasamine, mida Eestist ei leitud. „Oleme Eestis viimase aastaga väga võimsalt kasvanud, meil töötab üle 90 inimese, kellest poolsada on insenerid. Kuid teatud suuremate projektide puhul leidsime, et teatud võimekustes on meil puudujäägid, sest vastava kogemusega insenere lihtsalt pole. Rootsis on nad aga olemas ja nii ettevõtte struktuuri selguse kui ka inimeste kaasamise mõttes oli mõistlik asutada kohapeal Milremi tütarettevõte," tutvustab Kuldar Väärsi erinevatele turgudele sisenemise erinevaid eesmärke.

Kohapealne agent või hoopis tütarettevõte?

Ettevõtte ärimudelist ja eesmärkidest sõltub paljuski ka see, mil moel uuel turul tegutsema hakatakse: kas tasub leida agent-koostööpartner, kes Eesti ettevõtte toodangut-teenuseid kohapeal müüb või on mõistlikum asutada hoopis tütarettevõte.

Grant Thornton Balticu maksunõustamise valdkonna juht Kristjan Järve selgitab valikuvõimalusi lähemalt. „Üks võimalus on leida välisriigis koostööpartner või agent, kes Eesti ettevõtet esindab ja kohapeal tema tooteid müüb. Kui aga on soovi selles riigis kindlalt kanda kinnitada ning sihtturg on Eesti ettevõttele väga oluline, on mõistlik asutada kohapeal tütarettevõte. Sellest, milline variant valida, sõltub maksustamine ja selle keerukus."

Kristjan Järve valgustab lähemalt. „Kohapealse agendi või koostööpartneri mudel on uuele välisturule minnes kõige lihtsam variant. Sel viisil saab minimiseerida välisriigis ettevõtte asutamisega ja maksuarvestusega seotud bürokraatiat. Ka äristrateegia mõttes on see turvaline valik: me ju ei tea, kuidas uuel turul minema hakkab, seega on lihtsam koostööpartneri abil kanda kinnitada," nendib Järve.

Kuid agendi või koostööpartneri mudeli puhul tuleb silmas pidada ühte olulist nüanssi. Kui koostööpartner muutub Eesti ettevõttest väga sõltuvaks, näiteks seetõttu, et vahendab ainult Eesti ettevõtte kaupu-teenuseid või on tihedalt seotud marketingi ja turustustingimuste loomise ja läbirääkimistega, siis võidakse lähtuvalt rahvusvahelistest maksustamise reeglitest omistada Eesti ettevõttele selles riigis püsiv tegevuskoht. Lahtiseletatult tähendab see, et Eesti ettevõttel on välisriigis eraldiseisev ettevõte ja sellega kaasneb nii tulumaksuarvestuse kui ka tulumaksu maksmise kohustus ning teatud juhtudel ka käibemaksukohustus. „Tekib tavapärane maksudega seotud bürokraatia," võtab Kristjan Järve püsiva tegevuskoha tekkimise tagajärjed lühidalt kokku.

Sõbralikud ja mitte nii sõbralikud maksuametnikud

Kui on kavas asutada tütarettevõte, tuleks kohe alguses analüüsida, milline on mõistlik ja konservatiivne siirdehindade ehk seotud isikute vahel kasumi jaotamise metoodika, et see oleks aktsepteeritav nii kohapealse riigi kui ka Eesti maksuhaldurile. Kristjan Järve mainib, et arvestada tasub ka sellega, et erinevate riikide maksuhaldurite „käekiri" klientidega suhtlemisel on erinev. „Näiteks püsiva tegutsemiskoha suhtes on Lõuna-Euroopa riikide maksuhaldurid agressiivsemad ja kasutavad teistsuguseid tõlgendusi kui teiste Euroopa riikide maksuhaldurid. Kiidan näiteks Hollandi ja Soome maksuametit, nemad on väga teenindusvalmis ja vastavad küsimustele meeleldi. Kõige keerulisem on riikides, kus maksuhaldur on võtnud hoiaku, et nad pole teenindav organisatsioon ning seetõttu on neilt praktilist infot keeruline saada. Siis tuleb toetuda kohalikele nõustajatele," nendib Järve.

Kuldar Väärsi rõhutabki, et Eestist nõustaja valimisel on oluline vaadata, kas nõustajal on vastavas välisriigis kohapealne partner või esindatus mingil muul moel, sest kohalike olude tundmine on ülioluline. Kristjan Järve leiab samuti, et nõustaja puhul on rahvusvaheline võrgustik märksõna, et oleks võimalik Eesti kliente piiriülesel laienemisel toetada. „Ka kõige laiema silmaringiga Eesti maksunõustaja, kel on head teadmised maksuõigusest ja spetsiifilised teadmised sihtriigist, ei saaks professionaalse eetika kohaselt ikkagi välisriiki laienemist nõustada. Kohalike reeglite täpsustamiseks tuleb kindlasti pöörduda kohapealsete nõustajate poole," rõhutab ta.

Kui Eesti ettevõte on valiku teinud ning agendi või tütarettevõtte näol välisriigis kanda kinnitamas, tuleb läbi mõelda ka administreerivate tugifunktsioonide pakkumine. „Kuidas toimub administreerimine, IT-lahenduste pakkumine, personalijuhtimine. Ei maksa loota, et küll me Eestist selle ära administreerime. Näiteks tööõiguse regulatsioonid on väga erinevad ja seetõttu tuleb otsustada, kas võtta kohapeale personaliinimene tööle või osta see kompetents kohapealselt nõustamispartnerilt. Konsultatsioonikulu tuleb kindlasti odavam, kui hilisem avastus, et midagi on tegemata jäänud või valesti tehtud," leiab Kuldar Väärsi.

Teemat kokku võttes võib öelda, et Eesti ettevõtjal tasub välisturule minemist kaaludes juhinduda kahest vanasõnast. Neist üks ütleb, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Teine kõlab niimoodi: julge hundi rind on rasvane!