Kindlustusega tegeleti juba 5000 aastat tagasi
Majandussüsteeme on laias laastus kaks: turumajandus (hõlmab turgusid, raha, finantsvahendeid jne) ja naturaalmajandus (ilma raha, turgude, finantsvahenditeta). Viimane tüüp on tunduvalt vanem kui esimene ning sellise ühiskonna ja majanduse puhul väljendub kindlustus inimeste omavahelises abistamises. Näiteks: kui maja maha põleb, siis aitavad kogukonna liikmed uut ehitada. Juhul, kui säärane asi juhtub naabriga, peavad teised naabrid aitama. Vastasel juhul ei saa nad ise tulevikus abi. Mõnedes riikides, kus nüüdisaegne turumajandus ei ole laialt levinud, on selline kindlustusliik siiamaani säilinud.
Kaasaegses mõttes kindlustusega (kindlustus turumajanduse puhul, finantssfääri osana) tegelesid primitiivsel viisil riskide ülekandmise ja hajutamisega juba Hiina ja Babüloni kaupmehed vastavalt kolmandal ja teisel aastatuhandel eKr. Hiina kaupmehed reisisid mööda ohtlikke kärestikke ning jaotasid seetõttu oma kauba mitmete laevade vahel ära, et vähendada võimalikku kahju üksiku laeva kummuliminekust. Babüloonlased töötasid välja spetsiaalse süsteemi, mis jäädvustati u 1750. aastal eKr tuntud Hammurabi koodeksis ning seda järgisid varajased Vahemerel seilanud kaupmehed. Kui kaupmees sai oma laadungi rahastamiseks laenu, siis maksis ta laenuandjale lisasumma, tagamaks seda, et kauba varastamise puhul laen tühistatakse.
Kindlustusteenus sündis Iraanis
Ahhemeniidi monarhid olid esimesed, kes oma rahvale kindlustust pakkusid ja registreerisid vastava protsessi ametlikult ka riiklike notarite juures. Kindlustusmenetlus viidi läbi iga aasta nouruzi ajal (uue aasta algus Iraanis); erinevate etniliste gruppide juhid ja teised asjast huvitatud tegid monarhile kingitusi. Kõige olulisem kingitus anti üle spetsiaalse tseremoonia käigus. Juhul, kui selle väärtus oli enam kui 10 tuhat derrikit (Ahhemeniidi kuldmünt), siis tehti kingituse kohta sissekanne eraldi ametis. Selline protseduur oli soodne nende jaoks, kes said teha just sääraseid erilisi kingitusi. Teiste kohta andsid hinnangu kohtu usaldusalused, pärast mida see registreeriti vastavas ametis.
Seesugune arvepidamine tagas selle, et juhul, kui kingituse teinud isik sattus raskustesse, siis oli monarhil kohustus teda aidata. Ajaloolane ja kirjanik Jahez kirjutab ühes oma raamatus muistsest Iraanist järgnevalt: “Iga kord, kui kingituse andja satub raskustesse, tahab ehitada hoonet, korraldada pidustust või laste pulmi vms, siis kontrollitakse sissekannet. Kui registreeritud summa ületab 10 tuhandet derrikit, siis antakse taotlejale kahekordne rahasumma.”
Kreeklased lõid tervisekindlustuse
Tuhat aastat hiljem leiutasid Rhodose elanikud nn üldavarii põhimõtte. Kõik kaupmehed, kelle kaupa koos veeti, tasusid vastavas ulatuses ühist kindlustusmakset. Seda kasutati hiljem tormi või laeva uppumise tõttu rahaliselt kannatanud kaupmehe kahjude hüvitamiseks.
Tervise- ja elukindlustuse alged pärinevad kreeklastelt ja roomlastelt. Umbes 600. aastal pKr moodustasid nad nn heatahtlikud ühendused, mis hoolitsesid lähedase inimese kaotanud perekondade eest ja katsid matusekulutused. Keskajal tegutsenud gildidel oli sarnane otstarve. Talmudis käsitletakse mitmeid varakindlustamise aspekte. Enne ametliku kindlustuse kehtestamist 17. sajandi lõpus, olid Inglismaal nn sõbralikud ühendused, mis võtsid inimestelt vastu annetusi, mida kasutati hädajuhtude korral.
Eraldi kindlustuslepingud (näiteks kindlustuspoliisid, mis ei ole seotud laenude või muud tüüpi lepingutega) ja maaomandi tagatisel põhinevad kindlustusfondid leiutati 14. sajandil Genfis. Nende uut tüüpi kindlustuslepingute abil oli võimalik lahutada kindlustus investeerimisest, mis osutus esmalt väga kasulikuks merekindlustuse puhul. Renessansijärgses Euroopas muutus kindlustus juba tunduvalt rafineeritumaks ning mitmekesisemaks.
17. sajandi lõpupoole suurenes merekindlustuse vajadus tänu Londoni tähtsuse kasvule kaubanduse keskusena. 1680ndate viimasel poolel avas hr Edward Lloyd kohviku, mis muutus laevaomanike, kaupmeeste ja kaptenite lemmikpaigaks ning seetõttu sai sealt alati usaldusväärset infot uusimatel kaubaveo teemadel. See kohvik oli kohtumispaik nendele, kes soovisid oma lasti kindlustada ja neile, kes soovisid säärast riskantset teenust pakkuda. Tänapäeval on Lloyd’s of London juhtiv (kuigi see ei ole kindlustusfirma) merendusliku ja muu eritüüpi kindlustuse pakkuja.
Londoni tulekahju algatas hoonete kindlustamise
Meile tuttava kindlustuse alged tulenevad Londoni suure tulekahju aegadest aastal 1666, mil hävis 13 200 maja. Sellest katastroofist mõjutatuna avas Nicholas Baron spetsiaalse büroo hoonete kindlustamiseks. 1680. aastal rajas ta Inglismaal esimese tulekahjudega tegeleva firma “The Fire Office”, kindlustamaks tellis- ja paneelmaju.
USA esimene kindlustusettevõte asutati 1732. aastal Charles Townis (tänapäeval Charleston) Lõuna-Carolina osariigis, mis tegeles tulekahju kindlustusega.
Benjamin Franklin aitas kindlustamist laiemalt levitada, iseäranis alalise kindlustuse näol tulekahjude katmise valdkonnas. 1752. aastal pani ta aluse Philadelphia toetusfondile tules hävinud majade kindlustamiseks. Franklini firma oli esimene, mis panustas tulekahjude ennetusse. Nad keeldusid kindlustamast liiga kõrge riskiga hooneid, nagu näiteks üleni puidust maju.
Allikas: wikipedia.org
