Miks on nii, et kui mõni ärimees ostab ühe või teise kultuuriasutuse, ei pane riik või linn talle peale ühtegi kohustust ning inimestel tuleb peagi leppida kino või raamatupoe sulgemisega,
küsib Postimees Margus Allikmaalt.

See näide kehtib nii Rahva Raamatu kui ka Sõpruse kino puhul. Kui me hakkasime müüma kultuuriministeeriumi maja, kus Rahva Raamat asub, olime kindlad, et tervel hulgal kultuuriasutustel, mis seal tegutsesid, olid pikaajalised rendilepingud normaalsete rendihindadega.

Ja mis nende lepingutega siis vahepeal juhtus?

Nüüd tulebki uurida, miks raamatukauplus, kellel oli 30aastane väga uhke ja madalate hindadega rendileping, järsku sellest vabatahtlikult loobus ja sõlmis tähtajatu, kallima rendilepingu.

Just sedaviisi läkski nii kino kui ka raamatupoega.

Täpselt. Aga miks?

Kas teie ei tea?

Kui ma ütlesin, et vabatahtlikult, siis tõenäoliselt lisan sellele sõnale jutumärgid.

Aga kultuuriministeeriumi maja ostnud Margus Fink on ju tuntud vabatahtlike lepingute ümbertegemise poolest.

No ja nüüd tuleb küsida, kuidas selline asi tsiviliseeritud ühiskonnas võimalik on.

Kas te olete siis kuulnud, et neid rentnikke on ähvardatud või survestatud?

Keegi seda ju otse mulle ei ütle. Kõik ajavad mingit segast ja keerulist juttu.

Näiteks?

Küsisin ka täna raamatukaupluse juhatajalt, et miks te loobusite pikaajalisest rendilepingust. Ma ei saanud selget vastust.

Kas lahendus oleks siis edaspidi Margus Fingile mitte maju müüa?

Aga kuidas me saame seda takistada, kui meil on mõeldud välja selline suurepärane süsteem nagu enampakkumine.

Teie jutust tuleb välja, et müüsime maja maha, kõik oli korras ja näe nüüd, kuidas välja kukkus.

Ongi, riik ja linn on lolliks tehtud. Ja seda tänu sellele, et eksisteerib selline suurepärane riigihangete süsteem, kus kogu aeg riik ja linn lolliks tehakse.