Põhiliselt spordiraamatuid välja andev väikekirjastus Olympia loodi 1989. aastal. Kirjastusjuhi Paavo Kivise sõnul oli Olympia "esimene tükk, mis suurkirjastusest Eesti Raamat eraldus".

Spordiajakirjanik Paavo Kivine oli enne Eesti Raamatus spordiraamatuid teinud ning uues kohas polnud tal oma sõnul seega kohanemisraskusi. "Ma ei pidanud profiili ju muutma, " seletab ta. "Sporti tegime seal ja sporti teeme siin edasi."

Olympia on kaheinimesekirjastus, kus töötab peale Paavo Kivise ka tema abikaasa Tea Kivine. "Minu peal on töö kergem pool," tunnistab Paavo Kivine. "Tegelen käsikirjadega, toimetan, kirjutan, tõlgin. Kirjastamise raskema poolega, raamatute realiseerimisega, tegeleb abikaasa. Kuigi oleme väga väike kirjastus, oleme leidnud oma valdkonna, spordiraamatu."

See on esmajoones spordilugemisraamat, mis ei sisalda tulemuste loetelusid ega erialaseid tabeleid, vaid räägib sportlasest kui inimesest, tema tugevustest ja nõrkustest. "Number on kuiv asi, aga inimene on elus," lisab Kivine.

üks eesti spordikuulsus aastas

Olympia annab aastas välja 6-7 raamatut, mis pole iseenesest suur arv, kuid kirjastajad on sellega rahul. Paavo Kivise sõnul võib nende kirjastatavaid raamatuid jagada kolme suunda: tippsportlaste biograafiad, olümpiaraamatud ja lasteraamatud. Seni on rõhk olnud sportlaste biograafiate sarjal, millest on uue aasta alguses ilmumas 12. raamat. "Vähemalt üks eesti spordikuulsus aastas võiks selles sarjas ka olla," igatseb Kivine. Seni on ilmunud raamatud Allar Levandist ja Erika Salumäest.

Kivise kinnitusel on peamiselt välismaa spordikuulsustest pajatava biograafiate sarja autoriteks tugeva tasemega ajakirjanikud. "Need raamatud on ka meie spordist kirjutajatele õpetlikud. Nad on otsekui spordi katekismused, mis õpetavad meie spordist kirjutajaid asju õigemini nägema ja neist laiemalt aru saama."

Tea Kivine lisab, et sportlaste biograafiaid on kõigil huvitav lugeda ja eriti kasulik olevat neid lugeda noortel, kuna nad on varjatult kasvatusliku iseloomuga."Seal ei näe naistega ringiajamist, joomist ja muid mölle," põhjendab ta.

Olümpiaraamatute sarjast ilmus viimane suvel ja see käsitles Barcelona olümpiamänge.

Raamat võimalikult odavalt

Kolmas ja kõige uuem suund on lasteraamatud. ""Puhhi trenniraamatut" võiks nime järgi spordiraamatuks küll pidada, aga seda ta tegelikult ei ole. Seal üritavad tegelased sporditegemise eest viilida nagu jaksavad." Kivise sõnul polegi see ainult lastele mõeldud raamat. "Lapsed loevad tegevuse huumorit, täiskasvanud naudivad ütlemise mõnu."

Olympia värskeim lasteväljaanne on John Gilberti "Mereröövliraamat= mis on mõeldud esmajoones poistele.

"Teeme raamatuid mitte kasu pärast, vaid seetõttu, et meile see meeldib," rõhutab Kivine. "Meil on küll suhteliselt väiksed tiraazhid, aga usume, et oleme leidnud oma lugeja. üritame oma ostjaskonda hoida - teeme raamatu võimalikult odavalt, nii et pensionäridest eluaegsed spordifännid jõuaksid ka meie raamatuid osta."

"Oleme päris edukalt majandanud," lisab Tea Kivine. "Katsume nii teha, et me kellelegi võlgu ei jääks."

Küsimusele, kes on Olympia raamatute põhiostjad, vastab Tea Kivine, et alati ei ole need sugugi ainult spordiga seotud inimesed. Näiteks spordijuhid olevat ühed viletsamad ostjad. "Samas on meie ostjate hulgas palju neid, kes ise pole eluski sporti teinud, aga keda sport kohutavalt huvitab."

Paavo Kivine ütleb, et kuigi ta spordiajakirjandust pole päriselt maha jätnud, läheb põhijõud praegu raamatute tegemisele.

"Jääme kindlasti ellu. Meil on see eelis, et võime iga hetk võtta kätte ja teha raamatu mõnest eesti spordikangelasest, kellest tõesti on väga vähe kirjutatud, " leiab Paavo Kivine, kel endal on üks võlg hingel. "Lubasin Kristjan Palusalust juba 10 aastat tagasi raamatu kirjutada, aga siiamaani seda pole, sest olen igapäevatööga nii hõivatud olnud."

KäRT HELLERMA