Tallinna Tehnikaülikoolis toimuval seminaril „Kaasaegne ohutu tuumaenergia – tuumajaamade majandamine ja jäätmete käitlemine" ütles majandusministeeriumi energeetika asekantsler Einari Kisel: Eesti energiatarbimine on sel sajandil väga jõudsalt vähenenud.

Poliitikud, kes väidavad, et meie majandus on energiamahukas, viitavad eelkõige aastatele 2000 - 2001. Kuid fakt on see, et meie elektritarbimine on nendest aastatest tänaseni USA dollaritesse arvestatuna vähenenud ligi kaks korda. Samal ajal kui meie majandus on sellest ajast saati arenenud ja kasvanud ligi 70%, on elektritarbimise maht kasvanud vaid 10-15%.  2006. aasta oli tippaasta, kui majandus kasvas üle 10% vähenes primaarenergia tarbimine 3%.

Elektritarbimise oluline kokkuhoid on tulnud soojuse tootmise ja tarbimise ning kadude vähenemise poole pealt. Elektri kaod on sel sajandil kolmandiku võrra vähenenud, samuti ka soojuse kadu.

Turu avanedes tuleb takistada Venemaa ebaausat konkurentsi

Pärast turu avanemist on Eesti turul võimalik ebaaus konkurents, näiteks Venemaalt. Seal asuvad tootjad saavad elektri tootmiseks gaasi kümme korda odavamalt kui Euroopas ja ka keskkonnanõuded on seal tunduvalt lõdvemad. See aga tähendab, et Venemaa elektritootjatel on kulude poolt eelised ja nad saavad pakkuda Euroopa turule elektrit tunduvalt odavamalt kui Euroopa tootjad. Potentsiaalne ebaaus konkurents elektri tootmisel Venemaalt võib olla ka üks takistav tegur näiteks Balti turgudele investeerimisel. Kuid ollakse juba välja töötamas regulatsioone, et ka need tootjad, kes ei ole ühinenud Euroopa süsinikdioksiidi turuga, peavad oma elektri müügihinnas arvestama selle komponendiga.

Kui Narva jaamade hinda võib täna võtta kui referentshinda, siis alates 2009. aastast hakkab Balti turul hinda määrama hoopis Leedus Venemaa gaasil töötavate elektrijaamade elektri müügihind, kuna siis suletakse Ignalina II energiablokk. Kui arvestada, et täna on Leedus juba üks kõrgematest maagaasi hindadest Euroopas, siis elektri tootmine muutub kalliks.

Eesti peab oma elektri ka tulevikus tootma Eestis

Eestis on juba konsensuse leidnud poliitiline põhimõte - Eesti peab katma oma vajadused lokaalse elektritootmisega. Teiseks me peame tagama turul ausa konkurentsi. Küsimus on selles, kuidas reguleerida elektri importi kolmandatest riikidest. Ja kolmandaks – me peame mitmekesistama oma energiaportfelli. Me ei saa loota vaid ühele allikale, sest täna toodetakse üle 90% elektrit Narvas, mis on üle 50% meie kogu energiatarbimisest. See tähendab, et riik peab välja sõeluma arenguprioriteedid ja andma ka võimalusel investeerijatele investeeringute tegemiseks.

2013. aastal, kui turg avaneb, võib elektri tootmine põlevkivist Eestis kallineda kaks-kolm korda. See on seotud eelkõige CO2 kvootide ja selle hinna arvestamisega elektri tootmise hinnas. Siit ka küsimus – kas on üldse mõtet investeerida põlevkivielektri tootmisse, kuna lisaks kaasnevad ka jäätmeprobleemid:  tuhk ja muu selline. Ja see on üks põhjustest, miks me räägime Eestis tuumaenergeetikast ja elektri tootmisest tuumajaamades, kuna juba praegu on selge, et tuumajaamades toodetud elekter on odavam. Kolmandaks- me ei soovi tekitada olukorda, kus maagaasil oleks meie energiabilansis suur osakaal. Paljudes riikide näevad poliitikud just maagaasis võimalust toota odavamat energiat. Sõltuvus ühest allikast suurendab aga sõltuvust allikast ja selle poolt manipuleeritavast hinnast.

Eestis on tuuleenergial üsna suur potentsiaal. Meie rannikualade tuulikud on palju efektiivsemad (kolmandiku võrra), kui võrrelda neid Saksamaa sisemaa tuulikutega. Kuid selleks, et katta nende sõltuvust ilmast, on vaja tasakaalustavaid energiatootjaid, milleks on head maagaasil töötavad jaamad, kuid me ei soovi suurt sõltuvust neist.


Eesti tuleviku energiabilansi võimalik areng

2016. aastaks tuleb Narva jaamadesse rajada kaks uut keevkihtblokki, mõlemad võimsusega 300 MW. Lisaks sellele paigaldatakse kolmele olemasolevale väävli- ja lämmastikühenduse puhastamise seadmed ja nad jäävad katma tipuenergia vajadusi.

250 MW oleks koostööjaamade päralt. Osa on kindlasti ka tuuleenergial, kuid nende kasutamiseks on vaja tuuleenergiat tasakaalustavaid võimsusi. Ühe võimalusena, et vähendada sõltuvust maagaasist, oleks vajalik välja arendada rafineeritud põlevkiviõli tootmine, mida kasutada maagaasi asemel gaasiturbiinides. Kui see lahendus hakkab tööle, siis on tuuleenergia väga suure potentsiaaliga ka seetõttu, et seda saab nimetada roheliseks energiaks ja „rohelus“ jääks Eestisse, kui seda elektrit müüa mujale maailma. Teistre riikide abiga oleks võimalik samuti tuuleenergiast toodetud elektrit tasakaalustada. Kui see lahendus läheks korralikult tööle, siis oleks võimalik ka Narva vanad blokid sulgeda.

Lisaks sellele tuleb luua nn tipukoormuse jaamasid ja avariireservide jaamasid – erinevaid kütuseid kasutavad gaasiturbiinid.

Ja lõpuks – tänase seisuga on 600MW tuumajaama rajamise reaalne perspektiiv 2023. – 2025. aasta.

Kogu strateegia oluline komponent on see, et riik paneb õla alla. Alates 2013. aastast on riigi poolt võimalik heitmekaubandusest saadavaid tulusid suunata tagasi investeeringutesse – uute põlevkiviblokkide ehitusse näiteks. Ja kui Euroopas ei teki töötavat heitmekaubandust, siis see vajadus ka kaob ja riigi abi ei ole vaja.

Kui tuumaenergia on poliitikutele atraktiivne, siis tuleb lähemate aastate jooksul luua plaan, seadusandlus, harida inimesi ja teadlasi, luua järelvalveorganisatsioonid ja arutada detailideni läbi, millist jaama rajada, kui üldse rajada.